Ülikooli peahoone arhitektuur kuulub ühte neist kunstistiilidest, mis oma väljendusvormide otsingutel pöördus taas antiikkultuuri ammendamatutele lätetele.
XVIII sajandi lõpul haaras uus, Prantsuse kodanlikus revolutsioonis karastunud inimene kinni antiikmaailma valgustanud ratio jõust kui inimkonna ideaalist ja valas omadki unistused — vendlusest, võrdsusest ja vabadusest — antiiksesse vormi. Nii nagu renessansi periood toitus antiikkunsti viljakast pinnasest, nii ka XVIII sajandi lõpul välja kujunenud uus kunstistiil — klassitsism — ammutas oma elumahlad antiikkunsti kargetest jõuallikatest. Klassitsism võttis üle antiikkultuuri lihtsa ja loogilise, kuid jõulise vormikõne. Tõsi küll, sageli tungimata selle sügavamasse sisusse! (lk 5)
Tuues kaasa uusi arhitektuurilisi lahendusi, kohanes klassitsism iga maa ehitustraditsioonides omal viisil, andes eri maades tugeva lokaalse varjundiga kohaliku klassitsismi. Klassitsistliku stiili ulatumine kõigi hooneliikideni tagas selle äärmiselt laia leviku Euroopas. Ka Eesti linnades ja eriti rohkesti maal (mõisamajad, majandushooned, kõrtsid, postijaamad, aidad) on klassitsism avaldanud olulist mõju meie arhitektuurile. Kahtlemata on üks populaarsemaid klassitsistlikke ehitisi Tartu Riikliku Ülikooli peahoone, mis ehitati XIX sajandi algul. (lk 6)
Helmi Üprus, "Tartu Riikliku Ülikooli peahoone", 1959
