Kunstikollektsionäär

Proosa

• Antagonismidest kantud kultuuri­situatsioonis hakkas kujunema uutmoodi kunstikollektsionääri profiil: sõltumatu, kunsti- ja eneseteadlik ning alternatiivseid uusi tegijaid "avastav" metseen. Sotsioloogilisest vaatepunktist on ka kunstimaitse sotsiaalne konstruktsioon, mida kujundab ühiskond alates koolitusest, kunstikriitikast kuni muuseumide tegevuseni, kuid erakollektsionääril ei olnud kohustust oma valikuid ja eelistusi põhjendada.
• Siit joonistub välja esimene selgem erakogudele iseloomulik joon: kollektsionääridel on oma koguga isiklik seos.
• Möödunud sajandi tuntumate kogude (Alfred Rõude, Johannes Mikkel, Matti Milius jt) kujunemise aluseks ja eelduseks oli sotsiaalne kapital – sõpruskond, kuulumine kunstiellu, suhtlemine kunstnikega. Keegi ei oleks toona küsinud, mitu protsenti ühe või teise teose väärtus ajas kasvab. Kapitalismi varjus liikus kunst investeerimisportfelli. Oksjonimajade tegevus hoiab kunsti kui investeeringut likviidse ja elujõulisena, kuid sellest hoolimata ei ole ma kunagi kuulnud ühtegi kunsti­kogujat küsimas prognoose ühe või teise teose kasvava väärtuse kohta. Selliseid küsimusi esitavad investorid, aga mitte kollektsionäärid.
  • Kadri Asmer, "Erakogujad kunstielu elushoidjatena", Sirp, 31.03.2023