Armastusromaan

Proosa muuda

"Oota nüüd natuke," ütles Harriet tõredalt. "Ma võin küll ainult kokaraamatuid kirjutada, aga tean üht-teist ka armastusromaanide kirjanikest. Selleks et edukas olla, ei saa kirjutada üleolevalt, ja väga vähesed neist teenivad palju."

Heather krimpsutas nina. "Minu arvates on see kergelt tulnud raha. Ja kõige hullemad on ajaloolised armastusromaanid. Vaevalt nad üldse mõne ajalooraamatu avavad."

"Noh, nende raamatute puhul müüb romantika, mitte nende ajalooline sisu," ütles Harriet rahustavalt. "Kui näiteks mina kirjutaksin raamatu Prantsuse revolutsioonist, kirjeldaksin türanniat ja koledusi ja seda, kuidas Bastille'i vallutamine oli vaid vahend arsenali juurde pääsemiseks. Muide, vabastati ainult seitse inimest. Tõeline armastusromaanide kirjanik aga näeks seda kõike pigem Hollywoodi pilgu läbi. Tuhanded vangid vabastataks, kaltsudes kangelanna vabastajaid juhtimas. Suurepärane materjal. Mõnikord mõtlen ma tõesti, et ehk on parem, kui kirjanikud teavad romantikast võimalikult vähe.

Või näiteks kirjeldaksin kõrbešeiki väikese paksu mehena, kes kannab prille ja peas köögirätikut. Tõeline armastusromaanide kirjanik räägiks aga kullipilguga Rudolph Valentinost turbani ja ülepõlvesaabastega. Ilmsüütu ilustamine." (lk 47)

[Harriet:] "Kui asi on sotsiaalses edasipürgimises, ei lase Heatheri-taolised kunagi poliitikal olukorrale vahele segada, sellest ka tema sõprus Jane'iga. Vihkab armastusromaanide kirjanikke. Tänapäeval on veel piisavalt esmaklassilisi armastusromaanide kirjutajaid, aga tema säilitab oma viha žanri vastu, mida varem kutsuti novelletiks, tead küll, isand ja maatüdruk või reklaamiosakonna juhataja ja sekretär. Endiselt on tegelasteks isandad ja maatüdrukud või kes iganes, aga sekka on puistatud seksi. Ei midagi ülemäära vulgaarset. Ohtralt eufemisme. Heather ütleb, et valitsus peaks neilt võtma kogu autoritasu ja andma selle kirjanike töötubadele, et toetada tõusvaid intellektuaale." (lk 61-62)
- M. C. Beaton, "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012

[Mathias ja Marc:] "Mis ise teed?"

"Ei midagi. Orjasin ühes kirjastuses."

"Keskaja teemadega?"

"Kaheksakümne-leheküljeliste lemberomaanidega. Meeskangelane on nõtke ja tunneb asja, naiskangelane särav, aga süütuke. Lõpuks nad armastavad teineteist lolli moodi ja asi läheb ropult tüütuks kätte. Seda, millal nad lahku lähevad, pole öeldud."

Fred Vargas, "Elus või surnud". Tõlkinud Anti Saar. Varrak, 2008, lk 17