Naised, kes turul rõngassaiu müütasid, ja naaberkubermangudest siiasõitnud kotimehed, kes maksid oma platsi eest turul ühe grivna ja risti ette lüües kaubitsema asusid, said sellest kuulda vaimulikust seisusest meestelt, neilt lihtsamatelt, kirikuteenritelt ja salmilauljatelt. "Kartke, õigeusulised, tulevast aastat," hoiatasid need, "tänavune aasta jõuab lõpule, tulevane aga on liigaasta. Ja liigaastad, nagu teadus kindlaks on teinud, langevad kurjalt kõige peale, olgu see siis toodang või viljasaak, perekonnaelu või ilmad." Kui siis turul juhtus sel hetkel kirikumehe kõrval seisma mõni varasest topkatõstmisest punetava näoga pikavurruline nokkmütsikandja, suurnike maja uksehoidja või mõne asutuse käskjalg, lisas see autoriteetselt, et tõsi jah, tuhande kaheksasaja seitsmekümne teine aasta, mis nüüd saabub, on liigaasta, lisapäeva-aastatel aga on surevus suur. (lk 19-20)
