Ning härra Stoner oleks tõesti pidanud sellele mõtlema, et kuna paistis, et siinsed maaomanikud muutsid seadust oma soovile vastavalt, aga see on ikkagi juriidiliste ametite eesõigus, ei ole härra Slant sugugi rõõmus; ja kuna nüüd nõudsid kombed ja tavad, et härra Slant ei kõnniks enam ringi oiates ja käsi enda ees hoides (ühes käes efekti huvides võib-olla veel maharaiutud pea), oli teada, et ta maandab oma tusasust, kõneldes noorte tattninadest juristidega üsna pikka aega rahuliku, vaikse häälega, pärast mida need kinnitavad, et maharaiutud pea oleks selle kõrval nagu taimetoitlase valik. (lk 236)
[Vimes:] "Maa... maa mulle päris meeldib, see on mulle lemmikasi, mille peal seista. Aga maa ja maaomanikud ja seadus, noh... Nii võib inimene ju kergesti segadusse sattuda, kas pole? Eriti kui mängus on üsna kena tasu? Ja inimestel on üsna kerge olla üsna tore, kui nad saavad endale lubada ülimalt mittetoredate inimeste palkamist, selliste inimeste palkamist, kellele pole käsku anda vajagi, piisab noogutusest ja silmapilgutusest." (lk 236)
