Maidemonstratsioon

ProosaRedigeeri

  • Esimesel mail õnnestus mul isale auk pähe rääkida, et ta tuleks minuga Carouge'i maipeole, mis toimus suurel tühjal ehitusplatsil. Sundisin vaest isa tüki maad rongkäigus punase lipu taga marssima, kuid ta maksis mulle kätte sellega, et vedas mind mitmesuguste parteide kõnemehi kuulama ja osutas kõnede omavahelistele vasturääkivustele.
Mu peas tekkis segadus. Seni oli sotsialism minu jaoks ühtne tervik olnud, siin aga võitlesid sotsialistid üksteisega. Kuna ma majanduslikest asjadest mitte midagi ei teadnud, ei saanud ma enam millestki aru. Vaidlused olid mulle mõistetamatud, punane lipp oli ainus, mille külge võis klammerduda. Isa vaatas mind pilkava naeratusega, märkas siis talle sümpaatsena tunduvat itaalia anarhisti ning hakkas tollega jutlema. (lk 60-61)