Malakas

"Malakas" (Thud!, ilmus 2005. aasta sügisel) on 34. romaan Terry Pratchetti Kettamaailma-sarjast.

Tsitaadid

Terry Pratchett, "Malakas", tlk Allan Eichenbaum, 2009

• "Te kutsusite mind, härra patriits?" ütles ta, pöördudes uuesti Vetinari poole. "Laimamisvastasel Räniliigal on Vee tänaval protestimarss ja liiklus seisab Väikeväravani välja..."

"Ma olen kindel, et sellega annab oodata, komandör."

"Just nimelt, härra patriits. Selles häda ongi. Just seda nad seal teevadki."

Vetinari lõi loiult käega. "See, et raskes koormas vankrid tänavat ummistavad, on märk edasiminekust, Vimes," teatas ta.

"Ainult ülekantud tähenduses," märkis Vimes. (lk 14)

• Muidugi, taevas teab, et pole lõbus olla troll ja hoida tagasi oma liigikaaslasi, kaitstes mõnda sellist päkapikku nagu kadunud Reiepitsitaja. Ilmselt pole sugugi lõbusam olla päkapikk ja kuulda, et trollide kamp on selle lollpea sõnade pärast mõne sinu suguvenna läbi peksnud. Selle peale hakatakse küsima: Kelle poolt sa oled? Kui sa pole meiega, oled sa meie vastu. Häh. Kui sa pole õun, siis pead sa olema banaan... (lk 85)
• [Leedi Sybil:] "Kapten Porgand, teie peate vaatama, et ta õuna ja banaani ära sööb. Doktor Muru ütleb, et Sam peab sööma iga päev vähemalt viis puu- või köögivilja!"

Vimes põrnitses Porgandit ja Sallyt puise pilguga, üritades sellega edasi anda hoiatust, et esimest vahtkondlast, kelle näole ilmub muie või kes siin kuuldust kellelegi räägib - ükskõik millal ja ükskõik kellele ootab väga-väga raske tulevik.

"Ja muide, tomatiketšup ei ole köögivili," lisas Sybil. "Köögivili ei ole isegi see kuivanud ollus ketšupipudeli kaela ümber." (lk 142)

• Vimes suunas hämmeldunud mehikese edasi, enne kui näitlemise jumal härra Boggise kohapeal maha lööb, ning oleks peaaegu kokku põrganud ühe abipolitseinikuga, kelle puhul võis olla kindel, et ta liiga palju ei räägi.

"Ja siin, härra Pessimal, on Ülikooli raamatukoguhoidja," ütles ta. "Tema on lahingumöllus tubli mees!"

"Aga see... see pole ju inimene! See on orangutan, Pongo Pongo, BhangBhangduci ja ümberkaudsete saarte elanik!"

"Uuk!” vastas Raamatukoguhoidja, patsutas A. E. Pessimali pealage ja andis talle banaanikoore.

"Väga hea, A. E!" kiitis Vimes. "See privileeg saab osaks vähestele!" (lk 151)