Mari-Liis Sepper

Mari-Liis Sepper (sündinud 13. juulil 1978) on eesti jurist, aastatel 2010–2015 soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik.

Mari-Liis Sepper (2019)

Artiklid

• Enne kui toetuste suurendamist tervitada, peaks pidama silmas seda, et Euroopas sünnib lapsi rohkem neis riikides, kus on loodud võimalikult mitmekesised ja head võimalused töö ja pereelu ühitamiseks ning kus on suurem naiste tööhõive. See tähendab, et perepoliitikat tuleks vaadata koos soolise võrdsuse poliitikaga ning toetada lapsevanemaid seal, kus mured kõige suuremad.

Näiteks on Eestis mure lastesõime kohtade leidmisega, mis sunnib just naisi pikemalt koju jääma, st karjäärikatkestus ja palga mitteteenimine on ajaliselt pikem kui peaks. See mõjutab omakorda naiste majanduslikku sõltumatust, edasijõudmist karjääriredelil ja ka järgnevate laste saamise otsust.

• Mari-Liis Sepper, Praxise soolise võrdsuse ja võrdsete võimaluste programmi juht, "Lapsevanemaid tuleb toetada seal, kus mured suurimad", ERR, 26.05.2022

Intervjuud

• Minu institutsioon lähtub sellest, mis on praegu Eesti võrdõiguslikkuse seadused. Mina oma tegevuses pean lähtuma sellest, et kohustuslik ajateenistus ainult meestele on midagi, mida peetakse diskrimineerimise erandiks. [---] Ma väga loodan, et need, kes peavad põhjendama seda erisust, ei viita bioloogilistele erisustele või sellele, et naised ongi olemuslikult sellised, et nad ei suuda ajateenistust läbi teha. Ja ma loodan väga ka, et see ei lähe loogikasse, et naistel on kohustus teatud vanuses sünnitada isamaale poegi ja et meestel on kohustus aega teenida. Need ei ole asjad, mida saaks võrdsustada.
• Voliniku institutsioon on suhteliselt uus, 2005. aastal astus ametisse esimene volinik ja tegeles 2008. aasta lõpuni ainult soolise võrdõiguslikkuse küsimustega. 2009. aasta jaanuarist on aga ülesanded oluliselt laienenud, voliniku ülesanne on seista selle eest, et ühiskonnas järgitaks võrdse kohtlemise seaduse põhimõtteid. See tähendab, et voliniku pädevuses on kõik juhtumid, kus on tegemist diskrimineerimisega etnilise päritolu, rahvuse, rassi, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, soo, seksuaalse sättumuse või puude tõttu.
• Enamik kaebusi on seotud soolise diskrimineerimisega. Sellel on jällegi mitu põhjust – seda teavitust on tehtud pikemat aega. Ka meedia eksitab – mind nimetatakse üksnes soolise võrdõiguslikkuse volinikuks, kuigi ma tegelen ka teiste diskrimineerimise liikidega. Rahvusvähemustega on nii, et kuivõrd voliniku institutsioonil ei ole eelarvet, et teha ulatuslikku teavituskampaaniat, siis pole ka püütud romade (mustlased – toim) ja venekeelse vähemuseni nii jõuliselt seda sõnumit viia, eraldi eelarvevahendeid meil selleks ei ole. Me ei tea, kui suur on venekeelse vähemuse hulgas see teadmine, et nad võivad meie poole pöörduda. On üksikud kaebused.
• See ei ole päris nii, et ma lähen aitama. Kui minuni jõuab konkreetne kaebus, siis ma otsustan, kas seda tuleb uurida või mitte. Kõige suurem energia läheb selle peale ja loomulikult ka erinevate konverentside ja ka meedia kaudu teavitustöö. Mul ei ole prioriteeti selles mõttes, et vaatan, et puuetega inimestel on probleem ja võtan ainult nende kaebusi vastu. Teavitust saab küll fokusseerida, et paneme ressursid rahvusvähemuste peale. Kuidas töö jõuab minuni – nii ta jõuabki, pöördumiste kaudu.
• Õigusteadlikkust oleks vaja tõsta harimise, koolituste ja kampaaniatega, aga me oleme praegu vaid kahe inimesega.
• Minu teada kogu voliniku institutsiooni tegevusaja on volinik teinud ehk paari seaduse muutmise ettepaneku. Selleks et ettepanekut teha, tuleb õigusakti analüüsida, aga selleks aega ega ressurssi pole.
• Üks kitsaskoht on kindlasti erinevad soolised lõhed – naiste ja meeste erinev keskmine palk, meeste madalam oodatav eluiga, naiste kõrgem haridustase, mis pole kaasa toonud seda, et naised jõuaks hariduses, poliitikas või majanduses tippu. Vene keelt kõnelevad inimesed on kindlasti tööturul halvemas seisukorras võrreldes eestlastega. Roma laste seisund hariduses on kindlasti üks selline teema. Praegu jah pöördutakse minu poole kõige rohkem soolise diskrimineerimise asjus. Aga see ei näita lõplikku tõde.
• Diskrimineerimine pole alati teadlik. Näiteks, naine tuleb lapsehoolduspuhkuselt tagasi, kõigil kolleegidel on vahepeal palgad tõusnud, aga tema palk on jäänud puhkuse-eelsele tasemele. Tema palk tuleks sel juhul üle vaadata. Lastega naiste värbamiste teemal tuleb ikka väga nukraid kaebusi. Sageli inimesed ka ei taha, et sel teemal menetlust alustataks. Üks naine kasvatab üksinda last, tal on endal puue. Kõik sujub, ta kutsutakse intervjuule kuni selleni, kui saadakse teada, et tal on laps, ta on üksi ning tal on puue.
• Nii et lapse olemasolu on info, mida on targem isegi varjata?

Mina olen, jah, kahjuks pidanud soovitama oma CV-sse mitte sellist infot panna. Ka seaduse mõttes on asju, mille suhtes tööandjal ei tohiks olla huvi. Ta ei tohi teie pereelu kohta küsida, kas teil on plaani lapsi saada, kas te olete praegu rase. 1990. aastatel võeti väidetavalt mõnedelt noortelt naistöötajatelt allkirju selle kohta, et nad järgmised kolm aastat ei kavatse last muretseda.

• Oma õiguste eest seismine on väga oluline. Kui sa ise ei saa sellest kohe abi, siis hoiab see ehk ära järgmised diskrimineerimised. Minu ülesanne on süstida tunnet, et ebaõigluse vastu tuleb astuda ja oma õiguste eest tuleb seista ja vastavate asutuste poole pöörduda. Mõnikord on see väga raske, Eesti ühiskond on väga väike, ka suuremates riikides on suur ohvristamise võimalus ehk tööandja tegevuse tõttu on pärast raske tööd leida. Kui on tava, et helistatakse eelmisesse töökohta ja sealt räägitakse, et tegemist oli nn probleemse töötajaga, siis uue töö leidmine võib muutuda päris raskeks. Eestis on räägitud, et 1990. aastatel olid mustad nimekirjad "probleemsetest töötajatest". Ma loodan, et neid enam ei ole.
• Mina ei kommenteeri õiguskantsleri seisukohta. Üks põhiõigustega tegelev asutus on oma seisukoha kujundanud, minu asi ei ole oma alternatiivset või konkureerivat seisukohta välja pakkuda. See on selleks, et õigussüsteem toimiks ja ei tekiks tarbetut dubleerimist.
• Meedias saavad väga palju tähelepanu meelelahutusüritused, kus meestel ja naistel on erinevad sissepääsutasud. Inimene, kui ta tunneb, et teda diskrimineeritakse, võib küsida korraldajalt kirjalikku selgitust. Ja kui talle tundub, et kohtlemine on erinev ainult soo tõttu, võib ta sellega näiteks edasi kohtusse minna. Eelmine volinik andis selles küsimuses juba kodanike pöördumiste peale arvamuse. Seadus lubab erandeid – teenuseid või kaupu, mis on suunatud vaid naistele või meestele. Kuid eristaval tegevusel peab olema õiguspärane eesmärk. Miks peaks mehed panema maksma teenuse eest, kui naised ei maksa? Praegu pole ööklubid suutnud ühtegi õiguspärast eesmärki välja tuua.
• Aga minu arvamused pole õiguslikult siduvad, ma ei saa teha kellelegi ettekirjutust viia oma tegevus seadusega kooskõlla. Voliniku arvamuste näol on tegemist õiguslike hinnangutega. Aga nad annavad pöördujale teavet. Inimesed saavad teada, kas tasub minna töövaidluskomisjoni, kas tasub minna kohtusse. Euroopa riikides, kus võrdne kohtlemine on oluline põhimõte, võib piisata sellest, et võrdõiguslikkuse organ juhib tähelepanu ja diskrimineerija viib oma tegevuse seadustega vastavusse.
• Ikkagi, ma lugesin, et Saaremaa jooksu korraldajad tegid esialgu pingutusi nende poole pöördunud aafriklaste Eestisse toomiseks, siis aga haarasid neid järsku kahtlused ja nad jätsid asja katki. Kas te arvate, et nad ei salli aafriklasi?

[---] See juhtum ei ole ainult sallimise küsimus, vaid ka see, kas teatud inimeste suhtes on langetatud otsuseid lähtuvalt mingisugusest eelarvamusest. Näiteks lähtuvalt arvamusest, et kui keegi Aafrikast soovib osaleda üritusel Euroopas ja Eestis, siis küllap ta soovib lihtsalt pääseda Euroopa Liitu ja jääda siia illegaalse immigrandina. Ükskõik millise riigi kodaniku soovi tulla siia tööle, õppima, sportima tuleb hinnata lähtuvalt konkreetse inimese tegudest, CV-st näiteks. Ka eestlaste puhul võivad ju olla teised riigid väga kriitilised. Mõnedes Euroopa Liidu riikides on väljendatud seisukohti, et piirid tuleb liidu sees taastada, sest Eestist tulevad kurjategijad. Kuidas meie sellesse suhtuksime?

• • Mari-Liis Sepper, intervjuu: Priit Simson, "Mari-Liis Sepper: sinu võitlus aitab hiljem teisi", EPL, 19.11.2011

• ELi riikides on soolise võrdõiguslikkuse edendamise meetmed kõrghariduses pigem reegel kui erand. Eesmärk on vähendada hariduses nii vertikaalset soolist segregatsiooni – olukord, kus teaduses on valdavalt tippkohtadel mehed – kui ka horisontaalset, st naised ja mehed koonduvad erinevatele erialadele. Muide, ka Eesti soolise võrdõiguslikkuse seadus paneb haridus- ja teadusasutustele kohustuse edendada soolist võrdõiguslikkust.
• Alustama peaks kriitilisest suhtumisest sellesse, kuidas räägitakse Eestis naiste-meeste võrdõiguslikkuse küsimusest hariduses. Näiteks ei ole korrektne öelda, et palju naisi hariduses (õpetajatena põhikoolides või üliõpilaste seas kõrgkoolides) on probleem. See ei ole nii. Kui meestele tehtaks takistusi õppida kõrgkoolis või töötada õpetajana koolis, siis see oleks probleem! Probleem on pigem selles, et õpetajate palgad on väiksed, õpetaja töö madala prestiižiga ning väga võimalik, et see kõik on nii seetõttu, et selles sektoris on palju naisi. See ütleb nii mõndagi naise kui professionaali ja haritlase rolli ning selle väärtustamise kohta Eesti ühiskonnas.
• Naiste suur osakaal kõigil kraadiõppe tasanditel ei ole iseenesest probleem. Probleem on see, kui poiste ja meeste seas kaotab kõrghariduse omandamine populaarsust, või kui poisid tunnevad, et saavad elus hästi hakkama, nt korraliku palgaga töö, ka ilma kõrghariduseta. Väga häirivad on loosungid, mis tahavad kahandada või isegi naeruvääristada paljude tüdrukute ja naiste tublidust ja edasipüüdlikkust hariduse omandamisel või haridussüsteemis töötamisel. Probleem on see, kui doktorantide seas on küll palju naisi, aga neist ei saa tippteadlasi või nad jäävad pidama madalamale teadustöötaja ametikohale.
• Ka hariduses mängivad olulist rolli soostereotüübid. Nt ei ole me harjunud nägema tippteadlasena naist, peame teatud erialasid rohkem mehelikeks või naiselikeks, eeldame, et ka hariduspoliitikas peaksid otsuseid langetama mehed ja naiste kaasamine ei ole oluline, nagu see on kujunenud välja ajalooliselt ühiskonnas laiemalt.
• Haridussüsteemis, nagu ka teistes valdkondades, ei tohiks naiste karjäärile panna pidurit või hoopis keelumärki lapsega mõneks ajaks kojujäämine. Praegu ei ole detailseid andmeid selle kohta, kuidas mõjutab naisteadlase edasist karjääri lapsehoolduspuhkusele jäämine ning kas see on peamine põhjus, miks doktoriõppe tasandil naiste edumaa kõrgematel akadeemilistel kohtadel kaob. Haridus- ja teadusasutused ning haridus- ja teadusministeerium on kohustatud edendama naiste-meeste võrdõiguslikkust. Alustama peab sootundlikest analüüsidest ja uuringutest. Seejärel saab teha otsuseid, millised on võimalikud lahendused või milliseid sugude võrdsuse edendamise meetmeid Eesti hariduselu vajab.
  • Mari-Liis Sepper, intervjuu: Marek Strandberg, "Vanad soostereotüübid on visad kaduma", Sirp, 27. oktoober 2011

Tema kohta

• Suhtlemiskeskkondades zoovolinikuks ristitud Mari-Liis Sepper on sattunud netikommentaatorite ja ajakirjanike rünnaku alla: ei esimesed ega teised saa aru, millega ta õieti tegeleb.
• "Lopsakusi" ihaldavad ajakirjanikud meenutavad tüütuseni Sepperi esseed kogumikus "Tilliga ja tillita", mis võimaldas tema ametisse astudes toota pealkirju stiilis "Uus soovolinik pooldab karvaseid sääri" jts. Kuna raseerimine on teema, millega enamik täiskasvanuid mingil viisil suhestub, raseerigu ta end ise või mitte, siis soovitakse, et Sepper ometigi veel midagi sellist ütleks, millest kõik aru saavad. Sest ta tegeleb ju ometi valdkonnaga, kus igaüks on spetsialist. Mehed ja naised – see on ju teema, mida me kõik suurepäraselt valdame!
• Ehk siis: amet kohustab. See on ehe juristi töö. Egotrippe meedias ja kollase meedia toitmist jõuliste tsitaatidega see ametikoht ette ei näe. Muidugi on seda võimalik teha ning mõni teine inimene tuleks sellel ametikohal ehk "avalikkuse" survele meelsasti vastu, ent on küsitav, kas ta selle võrra oma tööd ka paremini teeks. Kuigi see, kes pidevalt suu täis võtab, et midagi arvata – soovitavalt midagi hästi lihtsat ja mahlast, et ikka kõigile peale läheks – paistab alati rohkem silma, ei pruugi seesama "avalikkus" teda selle pärast tegelikult paremaks spetsialistiks pidada.
• Ent miks ikkagi oodatakse Sepperilt – ja paljude teistegi institutsioonide esindajatelt – lahedat juttu, naljaviskamist ja "lopsakat" keelekasutust? Üks vastus on eespool juba olemas: sellistest asjadest saab lai publik lihtsalt paremini aru. Seaduste keel seevastu on jäik ja värvita, sellega juba suure auditooriumi tähelepanu ei köida ja poolehoiu – või ka viha ja põlguse – osaliseks ei saa.
  • Vilja Kiisler, "Zoovolinikuks tituleeritud Sepper räägib mõistuse keeles", Delfi, 22.11.2011