Mõned päevad hiljem, kolmeteistkümnendal juulil nägid nad õhtu eel ühte muskusveist. See kummaline elukas ilmus nende vaatevälja äkki pärast seda, kui nad olid läbinud palju miile ilma ühtegi looma nägemata. Muskusveisel oli suur pea, allapoole pööratud sarved, šokolaadpruuni kilti meenutav kasukas. Vaid looma turjal oli karv heledam, otsekui oleks päike seda pleegitanud. Ralph seletas, et 1920ndatel aastatel, kui enamik piisoneid oli hävitatud, läksid muskusveiste nahad saanitekkidena nii hinda, et üksnes kaitsvate seadustega, mis olid suuresti ajendatud John Hornby tähelepanekutest ja soovitustest, õnnestus neid loomi maamunalt kadumisest päästa. See tegelane seisis jõe kaldal, taustaks sinine taevas ning hõre rohi jalgade all. Mõni minut hiljem astus ta raskel sammul eemale, Ralph fotoaparaadiga püüdlikult kannul. Ralph! hõikas Eleanor talle hoiatuseks järele.
Järgmisel päeval nägid nad korraga kolme muskusveist. Loomad tormasid minema ning jätsid inimestele oma kärbsed. (lk 224)
Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009
