Proosa muuda

  • Nädalad möödusid ja ma olin üha rahumeelsem. Nimetasin seda arverahuks. Keskajal elanud mungast kirjutaja ametis ja minu töös polnud suurt erinevust: ma veetsin terveid päevi tähti ja arve ümber kirjutades. Kunagi elus polnud minu ajult nõutud vähem ja ta muutus erakordselt rahulikuks. See oli arveraamatute zen. Üllatasin ennastki, mõeldes, et kui peaksin nelikümmend aastat oma eksistentsist sellele iharale nüristumisele loovutama, siis ei näeks ma selles midagi halba. (lk 40)