Korralikud meisterkokad on oma nugade suhtes eriti nõudlikud. Lausa niivõrd, et võtavad kõikjale, kuhu lähevad, oma komplekti kaasa. Aga mina pole sedasorti kokk, olgu siis korralik või mitte, ja kuigi mul on nugade hulgas oma lemmikud, ei kavatse ma neist fetišit teha. Samuti ei arva ma, et neid oleks palju vaja: väike juurviljanuga, keskmise suurusega nuga, ja kui sa tahad veel ühte, siis vali selline, mis jääb kusagile lihunikunoa ja lihakirve vahepeale, mis on suhteliselt lühike ja laia otsast aheneva teraga. See peaks olema piisav. Viimati mainitud riista ei kasuta ma mitte mingite jubedate lihunikutööde sooritamiseks, vaid suurte ja kõvade aedviljade tükeldamiseks, juustukoogi viilutamiseks ja liha lõikamiseks. On tohutult parem töötada noaga, mis on terav - see on nagu äsja teenindusest tulnud auto -, aga teritamise vallas olen ma lootusetu. Need päevad on ammu möödas, kui ukselt uksele käisid noateritajad, nagu ma mäletan oma vanaema majast (koos jalgratast sõtkuva prantslasega, kes müüs sibulaid - ja ma ei tee nalja), nii et kardetavasti olen ma kerge saak igaühele, kes toob turule uutmoodi noateritaja.
