Proosa

muuda
  • [Vimes:] "Kas sa isand Vetinarist oled kuulnud, Feeney? Ma ei saa öelda, et ta mulle meeldiks, aga vahel on ta täpselt see, mida vaja. No nii, ükskord oli linnas väike möll, nagu öeldakse, ja tuli välja, et ühel mehel oli koer, poolsurnud peni, nagu pealtnägijad kinnitasid. Ja see mees tahtis, et koer ei sikutaks oma rihma, ja kui koer tema peale urises, haaras mees lihuniku leti pealt kirve, paiskas koera maha ja raius tal tagajalad otsast, lihtsalt niisamuti. Kindlasti ütleksid paljud: "Tõesti kole, aga see oli ju tema koer" ja nii edasi, aga isand Vetinari kutsus mu enda juurde ja ütles: "Inimest, kes teeb koeraga niimoodi, peaks seaduse silm väga teraselt jälgima. Otsige tema maja otsekohe läbi." Nädal aega hiljem poodi see mees üles, mitte selle pärast, mida ta koeraga tegi, vaid selle pärast, mis me tema keldrist leidsime. Tema keldrist jutustamisega ei hakka ma sinu mõtteid koormama. Ja Vetinari, susi teda söögu, pääses jälle puhtalt, sest tal oli õigus: kus on väikesed kuriteod, seal pole ka suured kuriteod kaugel." (lk 151)
  • Ja muidugi mängisid asja juures oma rolli trollinarkootikumid. Nende olemasolu ajas Flutteri nii pabinasse, et ta mõtles välja uusi jumalaid, kelle nimel vanduda, et tema ei teadnud asjast midagi. Vimes uskus teda. Flutteri teada oli tünnides ainult tubakas. Vana hea tubakas: tubakas pole midagi kahjulikku ja tubaka vedamine salakaubana... noh, see on tegelikult ju nagu mäng, kõik teavad seda. Maksudest kõrvalehiilimine on ju täiesti lubatud, selleks maksud ongi! Vimes mõtles: ma olen alati öelnud, et just nii see käib. Väikesed kuriteod sigitavad suuri. Kui sa väikestest kuritegudest muigega mööda vaatad, litsuvad suured kuriteod su varsti laiaks. (lk 203)