Väsimatu teoinimesena pidas ta ennast õigeusu seaduslikuks kaitsjaks. Ta käis omavoliliseltkülades, kus kaevati, et rentnikud pitsitavad ja panevad rahvale kaela uusi maksusid tulekollete pealt. Ise oma kasakatega mõistis ta kohut nende üle, ja oli teinud endale reegliks, et kolmel juhul tuleb alati mõõk pihku haarata, nimelt siis, kui poola komissarid ei austa enam kasakate vanemaid ega võta nende ees mütsi maha; siis, kui irvitatakse õigeusu üle ega austata isaisade kombeid, ja lõpuks siis, kui vaenlased on võõrausulised või türklased; tema arvates oli nende vastu igal juhul lubatud ristiusu auks mõõka tõsta. (lk 14)
