Passipilt

ProosaRedigeeri

  • Tõmban kotist passi välja ja lehitsen templiteta raa­matukest. Passipildi juures jään pidama. Mulle ei meeldi endast tehtud fotosid vaadata. Mu juuksed on liiga sir­ged, mu silmad on liiga suured, mu nägu on liiga kah­vatu. Ma näen välja, nagu lahustuksin olematusse.
Aga foto passis on teistsugune: see tehti kolm aastat tagasi, kui ma käisin veel põhikoolis. Mul on sellel kart­matu pilk ja ma näen välja, nagu oleksin oma ülejää­nud elu suhtes ülipõnevil. Ma olin siis üheteistaastane ja mulle meeldis tühjade munakoorte sees aedkressi kasva­tada.
Ma ei ole enam see tüdruk. (lk 10)
  • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018