Piiriületus

ProosaRedigeeri

  • Kaheksakümneselt helistas Mammi varahommikusel tunnil Vene piiripunktist ja teatas, et ta peeti kinni.
"Võtsin rohkem, kui lubatud, peitsin küll hästi ära," rääkis ta ise, vahele itsitades, ja lisas, et venelased poe juures õpetasid, kuhu ja kuidas keelatud kraam pista. (lk 196-197)
  • Politsei on meid korduvalt hoiatanud, et linnapiir on suletud ja palverändurid peetakse kinni. Joséd ajab see vaid naerma. Ta on tõesti marulahe vana, kes on valmis igasugusteks pättusteks.
Suurlinnatuled on juba päris lähedal, kui silmame linnapiiri. Tuul tormab, vihm on raevukam kui enne.
Aga keda pole, on politseipatrull.
"Neil hakkas külm," olen veendunud.
"Vaata, José, nüüd lendan ma keelatud linna sisse," ütlen talle ja sõna otseses mõttes hüppan linnapiirist üle, ise juubeldades. Sooritus on muidugi nadi, raske koormaga hüpped ei tule mul hästi välja, aga see pole enam oluline.
José teeb sama ja me kordame politseinike sõnu: "Kes sees, see sees - kes väljas, see väljas." Meie oleme nüüd sees. (lk 226)