Pärast hakkas Hallsilm käsikaudu kobades oma kaaslasi köie küljest lahti päästma. Mõni tondinahk oli ennast niisuguse sasipuntra sisse mässida osanud, et nuta või naera, enne kui õige otsa kätte saad. Paar ägedamat rüselejat rabelesid tondinahkade kuhja otsas, jalad sõbrameestel kaela taga. Hallsilmal polnud mahti higi pühkida: kehade kobar tuli võim alikult kiiremini lahti harutada, et mõne tondinahaga hullemat häda ei juhtuks. Kuidas saab üks hingata, kui teine on talle kogemata kombel oma varbad ninaaukudesse torganud? Paar tondinahka upitas Hallsilm endale õlale, et elava kuhja alumised asukad saaksid ennast püsti ajada. Üks tondinahk tuli teise jalgade vahelt läbi juhtida, et köit õigeks saada ja viimastele sõlmedele ligi pääseda. (lk 55)
