Proosa

muuda
  • Nüüd sattusid nad ühtelugu sellistesse paikadesse, kus peenemad või jämedamad, mõnikord aga lausa hiigelpurikad põrandast välja kasvasid ja teed tõkestasid. Oli üksjagu pusimist, et nende vahelt läbi ronida. Tondinahad põrkasid jahedate kuhikute otsa ja lõid otsmikule muhke. Teisal rippusid kivipurikad laest alla ja kriipisid nõelteravate otstega roomavate tondinahkade selga, vaata et kisuvad kasuka katki. Purikad, mis kord laest rippusid, siinsamas aga põrandast välja kasvasid, ajasid tondinahad segadusse. Ajuti hakkas tunduma, et nad käivad, jalad ülespidi. Ei nad oleks osanud määrata, kuspool taevas asub. (lk 54)