Riidehoid

Proosa

• Penttit on üldse raske mingis kindlas ametis ette kujutada, parlamendis veelgi raskem, kuigi ta sinna omal tahtel kandideeris.

Koolipõlves oli ta olnud linnahallis uksehoidja. See sobis talle, sest ta võis suure osa ajast puuris istuda ja lugeda. Aga kui Pentti Holappa sokutas ta noore mehena reklaamiagentuuri, kust ise lahkumas oli, kestis töösuhe täpselt ühe päeva. Pentti oli riidehoius tähele pannud, kui vilets oli tema mantel kõikide teiste mantlite kõrval. Järgmisel päeval ta enam ei tulnud. Nii ta igatahes ise rääkis, tema oli Gogolit lugenud mees.

• Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012, lk 106

• Garderoob lõpeb teatriga.
  • Arvo Valton, "Märklaud kilbiks", 1980, lk 24

• Siinne garderoob oli aga selline: väike katusega kaetud ruum müüri sees, kus puust iste oli seatud suure neljakandilise augu kohale, mis ulatus kaugele alla lossimüiiri jalamile - seal oli avaus, kust kord nädalas toimus biolagunemine organodünaamilise protsessi läbi, mida tunti nime all "Shawn Ogg ja tema käru". Sinnamaami oli Magratile kõik arusaadav. See justkui sobis üldise ettekujutusega kuninglikust soost ja lihtrahvast. Teda šokeerisid aga konksud. Need olid riiete hoidmiseks garderoobis. Millie oli seletanud, et sinna riputati hinnalisemad karusnahad ja muu selline. Koid hoiti eemal august tuleva tuuletõmbuse ja... haisu abil.*
• See vastab tõele. Just sellepärast tõmbuvadki inimesed kõrvale, kui kuningas mööda läheb. (joonealune märkus)
  • Terry Pratchett, "Härrasrahvas", tlk Allan Eichenbaum, 2003, lk 146

• Samal ajal kui Estonia uus teatrimaja kerkis, pidime meie, näitlejad, endiselt leppima vana maja nigelate võimalustega: meeste garderoob näiteks oli nii kitsas, et me pidime vajaminevate habemete, grimmivärvide ja kostüümide kättesaamiseks teineteisest üle ronima või kusagilt kaenla alt läbi vingerdama, nii et Pinna, juba tollal parajalt priske mees, ükskord Sälliku käe alla kinni jäi, kuna Sällik jällegi oma kätt sugugi liigutada ei saanud, sest see oli omakorda vastu onu Leksi hiiglaseselga surutud. Onu Leks aga istus toolil peegli ees ja grimmilaud soonis talle kõhtu, nii et ta ütles oma maos juba puidu maitset tundvat. Kurnim, kellele sellised situatsioonid olid samasuguseks õnnistuseks nagu vihm kõrberändurile, säras üle kogu näo ja pillas nagu kogemata oma valevuntsid Sällikule krae vahele.
  • Andrus Kivirähk, "Liblikas", 2013, lk 50-51

Luule

Karusnahaloomad libisevad leigesse vette, jättes kasukad garderoobi.
Asi ees, teine taga, tulevad tumedad tüübid (arvatavasti polüübid)
ja loobivad kõik segi ühel hoobil.

Pärast saab jänes uhke sooblinaha (sajarublase, kui võtta uue rahaga)
ja noobel soobel peab leppima jämedavõitu jänesenahaga.
Otsatu otsimine lõpeb üksmeelse väsimusega ja peagi kostab
    vaikses õhtus vaid veel mõni hõre nutuluks
    neilt, kelle pingutused jäid täiesti viljatuks.
Rebane vajub meeleheite asemel tukkuma ja mutt poeb häbi pärast
silmini mutta.

• Artur Alliksaar, "Kes mängib masti, saab purje pealekauba", rmt: "Päikesepillaja", 3. tr (1997), lk 127

istun jälle restoranis toolil
kulm on sõbrad elu garderoob
sel želeel on liikumatud silmad
mida kelner linnutiivul toob

• Jüri Üdi, "Pojaga restoranis" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 19