Vanasti oli üks kahest, kas inimesed olid tohutult rikkad või väga vaesed. Viimatimainitud sõlmisid lepingu ainult selle peale, mida armas jumal neid luues neile oli andnud; teised, nagu näis, leppisid tõtt-öelda kokku meie piitsa all ning nihutasid paigast orge ja losse, kusjuures tuli ilmsiks ülim impulsiivsus ka väga püsivate loomuste puhul. Tore meelelahutus. Praegu jäetakse pärandiks kolm viletsat arpaani maad, mida peetakse võimalikuks veel kord jagada, ja riigilaenuobligatsioonidesse paigutatud ehk niisama hästi kui tuulde heidetud paar-kolm luidoori. Mis puutub otsestesse pärijatesse, siis sekkuvad loosse advokaadid, kes ajavad võimalikult segaseks selle, mille meie kuulsusetult oleme selgeks teinud. (lk 9-10)
