Maal alustasid karistussalgad oma jälki tööd. Kõneldi, et neist võtsid osa ka mõisnikupojad. Igatahes kirjutas Tallinna saksa leht ise sellest halvakspanevalt.
Karistussalkade juhtidena olid tuttavad: Orlov, v. Sivers ja Bezobrazov.
Sõjavälja kohtu kätte langes eestlastest maaharitlasi, ärksamaid peremehi ja seltside tegelasi. Ka maalt olid juba revolutsioonilisemad tegelased põgenenud. Paigale jäid rahulisemad, passiivsemad, ilmsüütumad. Mõisnikud ja pastorid valmistasid karistussalkade juhtidele punased nimekirjad, hinnates isikute süü suurust ja tähtsust oma südametunnistuse järgi. Nende nimekirjade põhjal karistati. Sel puhul õiendati sõjakohtute abil ka oma isiklikke arveid ja väikesi tülisid.
Äraandjaid ja vabatahtlikke nuuskureid, kes tahtsid oma elu päästa ja ülemate armu sellega võita, leidus küllalt.
Kes mõisteti surma, kellele määrati vitsahoobid. (lk 70)
Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010
