Süljekauss

ProosaRedigeeri

  • Meri perekonnaga ühenduses meenub ka üks ese, mis tol ajal päris tarviliku esemena kuulus nii-ütelda korterisisustuse hulka, nimelt süljekauss. See oli väike ilus vasknõu, mis täideti puhta liivaga ja poleeriti tihti, nii et hiilgas juba kaugelt toanurgast sisseastujale vastu. Mõnes perekonnas oli neid mitu tükki, kehvemail ka puust neljanurgelised madalad kastid pika kepitaolise pidemega, ka neis oli nii valge ja peenike liiv, et kohe meelitas väikesi [[laps9]i enda poole. Nii juhtuski kord, et kui härra Meri köhis laua ääres ja sülitas sinna nurka, kus süljekauss seisis, tõstsid suuremad lapsed järsku kisa, et isa sülitas Edgarile pähe. Isa vihastas ja kukkus vanduma, et "kõik kohad lapsi täis, pole kohta, kuhu sülitada". (lk 26)