Sünniõigus

ProosaRedigeeri

  • Aietes võttis mu käevangu. "Pole suurt midagi vaadata, eks ole. Tule, ma leidsin olümposlased."
Ma järgnesin talle, veri kõrvus kohisemas. Ma ei olnud neist ühtegi varem näinud, neid jumalusi, kes valitsesid taevastelt troonidelt. Aietes vedas mu akna juurde, kust avanes vaade päikselisse siseõue. Ja seal nad olidki: Apollon, lüüra ja hõbedase vibuga isand. Tema kaksikõde, kuupaistene Artemis, armutu jahijumalanna. Hephaistos, jumalate sepp, kes oli tagunud valmis ahelad, mis Prometheust kinni hoidsid. Morn Poseidon, kelle kolmhark käsutab laineid, ja Demeter, külluse emand, kelle viljasaagid toidavad tervet maailma. Ma vaatasin neid, kuidas nad hõljusid seal oma väe paistel, mida nad pidasid oma sünniõiguseks. Tundus, nagu annaks õhkki neile teed. (lk 35)