Igal aastal juhtus sel maal midagi uut ja igal aastal seesama: mahedas uduses päikeses ning inimeste hoole ja vaevaga valminesid õunad ning viinamarjad. Veini vajasid kõik kõigil puhkudel, piiskopid ja suurmaaomanikud, et valida oma keisrit; mungad ja rüütlid, et asutada oma ordusid; ristisõdijad, et põletada juute, nelisada inimest korraga Mainzi väljakul, mida veel praegugi Tuleväljakuks hüütakse; vaimulikud ja ilmalikud kuurvürstid, kui Püha Riik oli lagunenud ja suurnike peod muutusid nii lõbusaks nagu ei iial enne; jakobiinlased, et tantsida oma vabaduspuude ümber. (lk 7)
Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982
