Saksa okupatsioon Eestis (1941-1944)

Proosa

• Laudad ja aidad olid juba lagedad, põrsaaiad tühjad ja kanaõrred hõredad. Paar kondist lehmakiitsakat kõndis veel karjamaal ja jalust kange Ükssilm hulkus söötijäänud põldudel. Otsekui pilkeks kutsuti sind uute võimumeeste ette, nõuti aru su elust ja tööst, sellest, palju sa sööd ja palju jood ja palju "panuseks" viid, ning pisteti taas uued uhkete pitseritega paberid sulle pihku. Suur-Saksamaa kinnitas sind Tollimäe "põliseks" peremeheks, et sa võiksid kõik "kohustused" Suur-Saksamaa vastu täita ja temale võid ja mune anda. Niiviisi olid sa nüüd juba kolmekordselt paberite ja pitsatitega kinnitatud peremees, aga vaesem ja viletsam kui iialgi varem. (lk 64)
• Ei. sul oli veel rikkust liialt. Sul oli veel poeg, kuueteistkümneaastane tarkade silmadega poiss. Et ta Tollimäel üleliigne oli ja et teda mujal rohkem valati, seda said sa üsna varsti teada. Konksristiga kutse käskis seesugused poisivemblad kõik pealinna "abiteenistusse" tuua.

Sa ise läksid oma viimast poega viima. See oli pikk ja vaevarikas teekond, aga ometi lõppes ta liiga ruttu. Viimast korda istusid sa selle lapsega kõrvuti heinakotil ja vana Ükssilm astus komistades ning noruspäi kägiseva vankri ees. Te sõitsite üle tühjaks jäänud põldude, läbi ladvutuiks lastud metsade, läbi laastatud maa. Te ei rääkinud palju, teil olid kummalgi omad mõtted, omad rasked aimdused, oma võimetuse tunne. Võib-olla küsisid sa seal kägiseval vankril seda viimast ohvritalle viies, miks on sinus nii palju sõnakuulelikku orja, miks lased sa end piinata ja tappa, miks roomad sa käpuli ega jaksa end sirgu ajada. Võib-olla sa küsisid, aga võib-olla ka mitte. Tõenäoliselt istusid sa samasuguses tuimas tardumuses, nagu olid istunud su esivanemad, kes peksupingil lasksid end vemmeldada ja oma seljast naharibasid lõigata. (lk 64-65)

• Aga kui poisid seal natuke ringi vaatasid ning ketikoerte lõhna nuusutasid, hakkasid nad taipama, et mingi lillepidu neid ees ei oota. Nad mõistsid, et on viimane aeg putku panna. Okastraati ju veel takistuseks polnud ja omad särgid olid neil alles ihu peal.

"Kui juba Gott mit uns vööle tõmmatakse, ei sealt siis enam pääse," arvasid poisid elutargalt. (lk 65)

• Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70

• Kirjastustegevuse ümberkorraldamine algas Eesti NSV Riikliku Kirjastuskeskuse likvideerimisest. Saksa võimud rahuldasid taotlused kahe kirjastuse asutamiseks, mille peamiseks ülesandeks sai õpikute üllitamine. Nii alustas Tallinnas tegevust Eesti Kirjastus, mille filiaalina toimis Tartu Eesti Kirjastus, õpikud moodustasid koguni neljandiku Saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatutest. Õppetöös lubati kasutada ka Eesti Vabariigis enne 1940. aastat ilmunud õpikuid, välja arvatud emakeele ja ajaloo õpikud (mõne erandiga). Ajalooõpikute peatoimetaja Elmar Kuusiku sõnul pidid need viima eesti noori saksa rahvale lähemale, lisades, et sakslaste kõrval peab Eesti ajalookäsitlus sisaldama ka teiste rahvaste ajaloo elemente ning rassiküsimuse käsitlus peaks olema tagasihoidlikum kui Saksa koolis, et mitte tekitada masendust ja alaväärsust. (lk 90-91)
  • Aile Möldre, "Eesti raamatu 100 aastat", 2018