Valgusega üleujutatud väljaku lõpus seisab tempel, kus kõrvuti Buddhaga austatakse ka tähtsamaid hinduismi jumalaid. See tõmbab suurema osa usklikke enda juurde. Noored poisid tassivad kohale kookospähkleid ja löövad neid vastu raudvõresid puruks. Killud lendavad igasse külge laiali ja paljad jalad sõtkuvad need kohe teetolmu. Piim tilgub resti all olevasse auku. Ilmselt pakub alaealistele lõbu sel kombel oma jõudu proovida, ja kes pähklit kohe esimese löögiga katki ei saa, langeb teiste pilke alla. Et poisid viivuks peopesad näo ees kokku panevad, siis on "spordivõistlused" ka jumala teenimisega kooskõlas. Ja keegi ei või öelda, kas issandale annetatakse lihaste pingutus, kõva pauk või pähklist väljavoolav piim. Nad peavad kinni vanast traditsioonist ja sel juhul ei juurdle keegi asja olemuse üle. (lk 99)
Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973
