Kui ürgajal maid ja meresid jagatud, seisnud elusolendid hoolega järjekorras, et oma tulevasest kodupaigast mitte ilma jääda. Kõik kivised künkad, liivased kõrbed, mädasood ja lumelagendikud, metsatihnikud ja kaljulõhed, ookeanisügavused ning ojakaldad määrati kellelegi elamiseks. Teised olnud oma õnne juhuse pärast ärevil, ainult tondinahad ei võtnud üldisest sagimisest ega trügimisest osa. Nemad põõnanud rahumeeli päikesepaistel, tulgu mis tuleb. Kõikide üllatuseks selgus, et voostritel vedas hullupööra. Jagajad teinud teatavaks, et vedelvorstid surevad muidu välja, kui neile parimat maanurka ei anta. Kuidas aga saaks nobedate ning virkade nobedust ja virkust mõõta, kui üleüldse laisku ja loodreid poleks? Eks maailma täiuse nimel otsustatigi lorud tondinahad külluslikul maalapil hinges hoida. (lk 6-7)
