Tiina Alvarez

Eesti kirjanik ja tõlkija

Tiina Alvarez (Tiina Viir; sündinud 29. aprillil 1964) on Eesti kirjanik ja tõlkija.

"Metsas on põnev" muuda

Tsitaadid väljaandest: Tiina Alvarez, "Metsas on põnev", 2018.


  • Kas te, inimesed, siis ei tea, et meie, kitsed, liigume tavaliselt karjas ja kui üks meist ületab sõiduteed, siis ilmuvad sageli teine ja kolmaski. Meie pole autoteid välja mõelnud ja liiatigi pole meil juhiluba, et nende sõiduriistadega sõita. Sõiduteed lihtsalt jäävad meie tavalistele rännuteedele ette ja me olem sunnitud neid ületama. Palun märgake meid ja kui üks kits on tee juba ületanud, siis peatage auto ja laske ka järgmised läbi. (lk 13)


"Maarja" muuda

Tsitaadid väljaandest: Tiina Alvarez, "Maarja", 2021.


  • "Sain seina parandatud, võid pilgu peale visata, kas sai asja või on kehvasti tehtud," jätkab Karl ja heidab naisele vargsi pilgu.
Maarja läheb kohe seina üle vaatama, sest ta teab, et Karli tehtud tööde ülevaatamisega ei või viivitada. Mees ootab tema arvamust ja kiidusõnu. Kiitus on talle sama nagu õli masina mootorile. Sein on nüüd palju parem kui enne ja Maarja pole kiitmisega kitsi. Karl niheleb toolil ja tema selg venib nagu märkamatult sirgemaks. (lk 8)
  • Eeda võtab kasukahõlma alt tüki auravat liha ja paneb köögilauale. "Meil oli täna kolm siga korraga käsil ja sain vaid hetkeks siia joosta. Tõin teie perele ka värsket, sest siinkandis on ju nii kombeks, ״räägib ta rutakalt ning tagasi kiirustades pistab korraks pea ukse vahelt sisse ja küsib: "Kui meie mehed väga isaseks lähevad, kas saan ööseks teile tulla?" Vastust ootamata ruttab naine seataputalgutele tagasi. (lk 9)
  • Uksel seisab määrdunud ja verine Eeda. Vaikides talutab Maarja naabrinaise kraani juurde, annab talle kopsikuga külma vett juua ja hakkab kaelalt verd puhastama. "Seaverega määris raibe, mul pole viga ühti," seletab Eeda. "Vanamees sai kraadid sisse ja jälle tulid tuurid peale. Talgulised polnud veel minemagi läinud, kui hakkas oma isase õigusi näitama. Võttis laualt verise seatapunoa ja pani mulle kõri alla. Libistas edasi-tagasi, viimaks lõi selle liha sisse püsti ja lohistas mu trepile. "Noh, pista kisama! Teata kogu külale, et Ants tuleb külge!" Mehed viisid Antsu tuppa tagasi, aga minu suust ei tulnud piiksugi. Las magab kraadid välja, enne ma sinna tagasi ei lähe," vuristab Eeda viimased sündmused ette. (lk 13)
  • Maarja riietub kiiresti ja ruttab Eedat äratama. "Eeda, sul on lehmad kõik lüpsmata ja näljas, päev on pooles vinnas!" kiirustab Maarja teda. "Isanda võim ja isanda vägi, ei ole mul sellega enam asja," mõmiseb Eeda ja keerab teise külje. Maarja kuuleb oma mehelt, et see isand olevat juba viis korda käinud ukse taga naist otsimas, aga Kari vastanud, et kui too tahab naist katte saada, tulgu tordi ja rummiga, sest talle kuluvat üks selline lahtiste kätega tubli naine endalegi ära. (lk 14)
  • Maarja jõuab oma kaskede juurde. Need on temanimelised kased – maarjakased ehk karjala kased, mõne tüvi on rohkem ja teisel vähem mühklik. Isa istutas need siis, kui Maarja sündis. Ta istutas need salaja vanaisa riigistatud maale. Siis ei osanud keegi unistadagi, et mets ükskord päriselt jälle perekonna kätte saab, aga ei kaotatud siiski lootust. Maarja sai puude järgi endale ka nime. Puud on teda elus üldse palju õpetanud. Kui teised inimloomad Maarjale liiga kipuvad tegema, naine seisatab ja sõnab mõttes: "Kasva, kasva koorekene..." Nii tunneb ta ennast paksu kaitsva kestaga kaetuna ning solvangud, salakavalad sepitsused ja õelus ei mahu kestast läbi. Nii tugevalt tunnetab Maarja puude lähedust. (lk 14–15)
  • Karl jääb õhtuti ruttu magama, aga Maarjal ei tule und, ta tahaks mehega maailmaasju arutada, sest nii palju on mõtteid ja nii palju oleks vaja rääkida. Maarja teab enamvähem, mida Karl talle vastaks ja nii räägibki Maarja mõttes iseendaga ja võtab otsuseid vastu. (lk 18)
  • Meestel on ju oma mõttemaailm, mis naiste omast oluliselt erineb. Lisaks mõttemaailmale ei tunne naine meeste ärimaailma. Kui tema noor oli, siis sellest küll veidi teati, aga igapäevajutuks polnud see küll kaugeltki mitte. Talus on rahaasju ikka Karl ajanud, Maarja meelest pole see sugugi teisi töid-tegemisi seganud. Maarjagi on tallu mammonat sisse toonud, aga rahakott on ikka Karli käes olnud. Karl ei saagi ilma punnis rahakotita edasi liikuda. Raha annab talle justkui julgust ja kindlustunnet juurde. Seda sama kindlustunnet, mida joodikust isa norimise ja jõhkra käitumisega tekkida ei lasknud. Seda see Karl siis aina taga otsib, rahakotti keha ligi litsub ning ennast ja teisi tööga takka piitsutab. (lk 21)
  • Perenaine paneb ahju küdema, võtab sügavkülmast suure tüki kaelakarbonaadi sulama. Ta koorib ja tükeldab aedvilju ja kartuleid. Seejärel määrib ta liha kokku omatehtud majoneesi ja sinepiga ning lisab mett. Liha sisse pistab küüslaugutükke ning kartuli- ja aedviljatükkide vahele poetab taluvõid. See on parim, mida perenaine oma pere jaoks teha saab. (lk 22–23)
  • Pojanaist Milda ei sallinud, sest see naisterahvas on tema hinnangul poja päris ära pööranud. Minia vihastas ükskord suure töötegemise aegu ja küsis oma mehelt: "Kas sina, Suitsu talu perepoeg ja minu mees, hoiad minu, oma naise poole või oma vanemate poole. Sa pead otsustama siin ja praegu, sest mina lõpetan selle nõmeda talutöö tegemise ja lahkun!" Ta pööras kanna pealt ringi ja hakkas suure tee poole astuma. Eks poeg teadnud, et see naine nalja ei mõista, pani autole hääled sisse ja kihutas kaasale järele. Minia asutas oma reklaamifirma ja jõudis kiiresti heale järjele. Rahvas teadis rääkida, et ta võttis Milda pojagi oma firmasse tööle. (lk 26)
  • Taivo abil oli välja töötatud niinimetatud kullerteenus, ja Taivo ladus piimamannergu, lihakäntsakad ja põllusaadused autosse ja viis need soovijatele koju kohale. Paljud noored perekonnad olid teenusega väga rahul, aga poja pere poolt oli vaid rahulolematust kuulda. Minia tahtis ise kõike otsustada ja keeldus Milda saadetud head toidukraami vastu võtmast. Poeg tahtis kuuletuda, aga minia ei lasknud ja sellest olid perede vahel suured tülid. Mildal oli siiski hea ja hästikasvatatud poeg, sest kui Taivol olid mustad päevad, tuli poeg maale emale appi ja tegi kõik vajalikud talutööd. Poja abiga ostis Milda ka kütust ja seapõrsad kui vaja. Kuid raha nappis ikkagi, sest talu vajas pidevalt tootmiseks ressursse, seetõttu pigistas perepoeg naist, et majapidamisse suuremaid investeeringuid saada. Minia polnud huvitatud ei talu toodangust ega sellesse investeerimisest, samuti ta ei tahtnud, et nende pereellu vahele torgib ning sellest olid sageli suured tülid. See kõik pani otsustusvõimetu perepoja kahe pere vahel tilbendama ja lõhestas tema olemust. Suitsu talu peremees Taivo ei olnud küll hea jagaja, aga oma isiklikke vajadusi silmas pidades ja poja nukruse peletamiseks pakkus talle siiski mõne klõmaka viina. (lk 26–27)
  • Mõtiskledes on Maarja jõudnud oma puude juurde. Kased sätendavad päikese paistel, nad on tõelised kaunitarid. Härmatis on ehtinud nende kohati maani ulatuvad oksad ja puutüvede ümber on põimunud pehme lumeloorpuud on justkui pruudiehtes. Kask ju ongi armastuse puu, graatsiline puu pitsilise võraga, alati lugupidav ja kummardav. Filigraanne meister on okstele nikerdanud suured lumehelbed, mis päikesekiirtes kristallehetena säravad. Tarvitseb vaid kasest hästi mõelda, teda kaitsta ja südames hoida, kui puu tasub kõik oma armastusega kümnekordselt. Pereema uitab veel kaua metsas, silitab maarjakaskede muhkusid ja hinge poeb järjest kergem ja helgem tunne. (lk 29)
  • Maarja vaatab teise korruse aknast üle künkliku maastiku: päikesesäras sätendavad põllud ja heinamaad, taamal laiub lumine mets. Tiigil sillerdavad suured kindla nurga all päikesevalgust murdvad jääkristallid. Perenaine ohkab hingerahuga: "Sa oled imekaunis, minu vanavanemate maa!" (lk 30)
  • Karli kingitused olid alati väga praktilised: lihamasin, nugade komplekt, mahlaauruti ja muu majapidamises vajalik. Siiski mäletab Maarja ühte korda kui pressis mehelt pärlid välja. Needsamad võltspärlid, mida ta pidulikel juhtudel peaaegu alati kannab. See oli Tartus, pärast Anneli ülikooli lõpuaktust. Tavaliselt Maarja nii ei tee, ta austab Karli praktilist meelt ja ega maanaisel passigi ehtimisega liiale minna. Salamisi Maarja muidugi loodab, et ehk Karl muutub. Maal kasvanud tüdrukuna õppis Maarja mustreid nägema juba lapsena looduses ja ehetega on tal omamoodi maagiline side, ta seostab neid tähtpäevade ja inimeste meeletajuga. (lk 31)