Mul ei tule pähegi, et te säärast väidet võiksite täht-tähelt võtta.
Selge asi, et tikutaja pole koer, vaid lind, kuid iga kütt teab, et tikutajat ilma koerata küttida on niisama hea kui ilma muusikatapulmi pidada.
Üldse, kui tahetakse tikutajast kõnelda, siis on kõigepealt tarvis kõnelda koerast, sest ilma hagijata ei jää tikutaja mitte ainult maitsmata, vaid ka nägemata. (lk 55)
Tikutaja on väike hall soolind, valge ehmetutt kõhul, väga pika nokaga, pikkade jalgadega; tõusnud talle omase kisaga, lendab ta siksakiliselt, otsekui oleks ta enne lendutõusmist paarsada grammi hinge alla visanud.
Aga küll ta on maitsev, see praetud tikutaja!
Delikatess!
Võtke teatavaks, et tikutaja on üks neid väheseid linde, keda praetakse koos sisikonnaga: nokake tiiva alla, tsipake võid juurde, ja ahju!
Kui lisada talle hapukoort ja veel, noh, midagi sihukest, siis saame, ütlen teile, säärase sümfoonia, et... Noh, ühe sõnaga, lähme kohe tikutajajähile.
Kuid ma kordan: tikutaja ilma koerata pole delikatess ega sümfoonia, ilma koerata pole tikutajat kui niisugust üldse olemas. (lk 55)
Tikutajaid, seltsimehed, tuleb praadida ilma neid lahti lõikamata, lihtsalt koos sisikonnaga.
Ah, küll ta on maitsev, suursugune, õrn jahilind! (lk 59)
Ostap Võšnja, "Tikutaja", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959
