Ma püüan olla praktiline, sest muidu pole nõuannetest köögis (ega, kui aus olla, ka kusagil mujal) mingit kasu. Seepärast olen ma sageli lisanud lõppu ka ideid, mida peale hakata sellega, mis võis konkreetsest roast järele jääda, pealkirja alla (ja palun, kuulake mind) "Mida teha jääkidega?". Minu jaoks eristavad just sellised köögirütmid kokka meisterkokast ning annavad meile sihikindluse ja tulemuslikkuse. Veelgi enam, sedasorti ahne võimaluste ärakasutamise ja kokkuhoidlikkuse kombinatsioon ongi tegelikult tõelise kokkamise põhiolemus, ja sellest see raamat ongi. (lk xxi)
"Restoranikokk töötab värske kraamiga, kodukokk toidujääkidega," öeldi mulle, kui ma olin noor, ja see pole mitte ainult mõttetera, mida ma pole kunagi unustanud, vaid rohkem tõde, mida iga päev uuesti õpin. Mul ei ole midagi sagedaste poeskäikude vastu - lausa vastupidi —, kuid just siis, kui ma olen jäänud vaid külmikuvarude hooleks, tunnen end kõige enam põnevust täis ja elevil. See kõlab nagu sõltuvus või tundetulv, aga ma tõesti mõtlen nii. Vabastavale õnnetundele, mida pakub kokkamine vaid sellest, mida kodust leida suudan, annab erilise teravuse just kerge ärevusvõbin, et äkki ma ei suuda midagi välja mõelda. (lk 375)
Minu nõrkuseks on ülekokkamine. Aga kuigi ma nimetan seda nõrkuseks, ei häbene ma seda. Tegelikult tunnen end lausa veidi tasakaalust väljas, kui kodus pole mingeid toidujääke. Praegusel konkreetsel juhul on toiduportsu külluslikkus väga mõistlik. Kaussi jäänud kuhi aromaatset kartuliputru (kui sa suudad seda koristamise ajal mitte nahka pista) transformeerub hiljem vaimustavateks kartulikookideks. Vürtsitatuna rohelise sibula, tšilli ja ingveriga on need oivaliseks pohmakahommikusöögiks või turgutavaks lõunaeineks, mida võib süüa näiteks hoos praetud munaga. (lk 386)
