Trigonomeetria

Proosa

• Kuldne sügis...

Mitte kuidagi ei tahaks leht puu otsast kukkuda, suurest kurvastusest on ta otsekui verd täis valgunud ning kogu metsa verekarvaliseks värvinud.

Kurvalt nagiseb tamm, ka saar on talveune eel mõttesse vajunud, vahergi õhkab raskelt, ainult kollakasroheline käharpäine kaseke on koketselt esile tõstnud oma valge sihvaka kogu, nagu ootaks ta kohtamist Levitaniga või kutsuks Tšaikovskit sümfooniat looma.

Hilinenud kured joonestavad kõrgel taevas trigonomeetrilisi kujundeid ning küsivad kruuksudes:

"Kas kuuled, mu vend, mu seltsimees! Ära lendame!"

Kuldne sügis...

• Ostap Võšnja, "Jänes", rmt: "Jahimees muheleb", tlk M. Nurmik, 1959, lk 35

• [Temeraire:] "Nüüd, kui me oleme Duncani läbi lugenud, lootsin ma, et ehk sa loed mulle veel midagi matemaatikast; minu meelest oli väga huvitav, kuidas sa seletasid, et pärast pikka merelolekut piisab oma asukoha määramiseks sellest, kui tead kellaaega ja teed mõned võrrandid."

Laurence'il oli väga hea meel olnud, kui ta oli saanud pärast trigonomeetria põhialuste pähetagumist matemaatika sinnapaika jätta. "Loomulikult, kui sa seda soovid," ütles ta, püüdes jahmatust varjata.

• Naomi Novik, "Tema Majesteedi lohe", tlk Tiina Viil, 2010, lk 165