Usuõpetus

Proosa

• Lihtsate inimeste ebausk tuleneb varasest ja liiga agarast usuõpetuse tuupimisest: nad kuulevad saladustest, imedest, kuradi tempudest ja peavad üpris tõenäoliseks, et niisugused asjad igal pool ja igal ajal võivad juhtuda. Kui neid kõigepealt loodust tundma õpetataks, suhtuksid nad religiooni salapärasusse ja üleloomulikkusesse suurema aukartusega, nüüd aga peavad nad seda kõike väga tavaliseks, ja kui keegi neile ütleks, et täna läks kuus inglit üle tänava, ei näeks nad selles midagi erilist. Ka piibli pildid pole laste jaoks.
  • Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 49

• Vaevalt võib küll üleüldse usku igaühele õpetada, sest usk on omataoline hingemuusika ja muusika tarvitab sellekohaseid meeli. Ammugi mitte ei õpetata usku käskude, laulu- ja piiblisalmide ning piiblilugude pähetuupimisega. Ka ei ärata ühtegi usutunnet arusaamatute ja mõistusevastaste mõistete tampimine.

Ikka veel õpetame oma lastele kolmainsust ja loomuvastast käima pääle saamist, neid seletades kui ristiusu iseäraldusi ja imesid. Aga kena oleks neile öelda, et seda ja palju, palju muud meie õndsakstegevast usust on juba ammu enne praegust ajaarvamist õpetatud Egiptuses, Assüürias, Baabilonis, Persias, Indias ja et raske on öelda, kus küll kõige varemini põlised paganad kuulutasid ristiusu tõdesid, eurooplaste uske ja ebauske.

Kui usutunnet üleüldse võib äratada ja arendada, siis vististi küll iga teaduseharu kaudu. Isegi loodusteadus laiemas mõttes on selleks väga sünnis. Kusagil pole teadus viimasel ajal nii suuri edusamme teinud kui looduse alal, aga ka kusagil ei haiguta meile vastu rohkem lõpmatusekuristikka kui just siin. Õpetagem nägema looduse, ilmade, kogumi lõpmatust, õpetagem tähele panema meie mõistust, mis otsib lõpulikku, mille raudsest rõngast päästab meid ainult tundmus. Ka "kuivas" arvuteaduses vahib igal sammul vastu lõpmatus — see jumalate jumal, see lunastajate lunastaja. Tuletagem ruumi ja aega meele ja näidakem, et inimene appelleerib ikka selle kahe lõpmatuse pääle, kui mõistusest tuleb puudu. Aga las’ olla lõpmatus, las’ kestab igavik, pää-asi, kui meie ise oleme osa sellest lõpmatusest, sellest igavikust. Seda oleks nii kena õpetada, kuid ilma mingisuguse "meie ristiõpetuseta".

• A. H. Tammsaare, "Usust ja tema õpetusest", rmt: "Sõjamõtted" (1919), lk 144