Proosa

muuda
  • [Risku:] Oli pühapäev. Valgus oli laisk ja hall. Millegipärast olid lipud väljas.
"Kas see tohutu vagatsemine sulle vastik pole?"
Solvusin nagu lapsepõlves, kui keegi ema või baaba imelike juttude ja kommete üle naeris.
"Kogu see võlts kultus... Mässitakse ennast siidi ja sametisse ja süüakse inimese ihu. Ja verd juuakse rubiinidega kaunistatud anumatest. Täitsa haige ikka."
Anna seisis Koolerabasseini serval ja sülitas vette.
Jäine meri punetas nõrgalt.
"Ja luterlik värk on parem või?" küsisin ma. "Teie kiriku venivad koraalid... ja jutlused... mingi kuradi segane filosoofia."
"Ega ma sellest ei räägi," katkestas Anna mind.
"Ei tea millest siis?"
Anna ei vastanud, vaid vaatas mind külma ja hämmeldunud pilguga.
"Inimesel on vaikust vaja."
"Meie kirikuis pole ju vaikne," ütlesin ma. "Kogu liturgia põhineb muusikal."
"See on sama asi. Või peaks olema."
Ja Anna läks, ootamatult ja midagi selgitamata.
Ma lonkisin terve päeva linna peal. (lk 18)