Lapsed, need kiljuvad, kisavad, sööstlikud, välkad, naljakad, õrnusemaiad olendid kutsusid emades esile imetluse, emad hellitasid neid, hullatasid ja mängitasid neid, kogu nende elu oli täidetud lembusest laste vastu. Kui keegi tüdines hellusevahetustest, siis olid need pigem lapsed, mitte kunagi emad, ja nad saatsid siis lapsed mõistvalt ja kahetsustundega nende toimingute juurde, jäädes ootele, millal nad uuesti tagasi tulevad. Kedagi ei hoitud külas nii nagu lapsi.