Korraks käis peast läbi mõte minna küüni, pugeda heintesse, jääda magama ja ärgata siis, kui... Narr, noomis Vilma ennast. Iialgi ei võinud ta millestki kõrvale hoida, sest polnud kedagi, kes midagi oleks tema eest ära teinud, kõik tööd, kõik koledused seisid tema ees nagu mustsada, kantsikud püsti, ja ootasid, millal Vilma rivi eest läbi läheb.
Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ..." (lk 5-23), rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 18-19
