Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2021/oktoober

jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

  • Ilma keeleta ei saa funktsioneerida ükski ühiskondlik institutsioon. Keele kaudu toimub tegelikkuse struktureerimine ja klassifitseerimine. Iga keel aga toimib erisuguselt, sest sõnavara kaudu tunnetatakse tegelikkust üksnes sellele keelele omasel moel. Seetõttu ei tohiks õigusloomes olla sugugi ükskõik, millises keeles mõtted esialgselt sõnastatud on. Ükski mõte ei ole täpsem kui see keeleüksus, mille kaudu teda väljendatakse.

2

Raudne tõde, kivine tõde,
õigemini — raudkivine tõde
NOTA BENE,
mu õde:
mida maapeal raha eest osta ei saa,
seda ei tasu ka kerjata.

  • Asta Willmann, "*** Raudne tõde, kivine tõde", rmt: "Patu vili", SE&JS 1994, lk 174

3

4

  • Meie elu suur seiklus. Mida tähendab surm siis, kui võid elada maailma lõpuni? Ning kas "maailma lõpp" pole ainult fraas, sest kes teab, mis see maailm õigupoolest on? Olin nüüd elanud kahel sajandil, näinud, kuidas teine hävitas esimese illusioonid täielikult, olin olnud igavesti noor ja igavesti igivana, illusioonideta, elanud hetkhaaval nõnda, et mu silme ette kerkis tühjuses tiksuv hõbekell: maalitud numbrilaud, peenelt nikerdatud osutid, mida ei vaata mitte keegi, mis ei vaata mitte kellegi poole, mida valgustav valgus polegi valgus - nagu too valgus, mille valgel Jumal lõi maailma, enne kui ta oli valguse loonud. Tiksumine, tiksumine, tiksumine, kella täpsus ruumis, mis on sama tohutu kui universum. (lk 105)
    • Anne Rice, "Intervjuu vampiiriga", tlk Triin Tael, 2008

5

Ma ei ütle midagi muud,
mitte et see mind kaitseks.
Tunda võib äratundmisepuud,
ilma et vilju maitseks.

Ma ei ütle midagi muud
teisest seinast ja tasakesi:
kui sa kasvatad oma puud,
ära puuduta linnupesi.

  • Helvi Jürisson, "*** Ma ei ütle midagi muud" (1987), rmt: "... ja pikkamisi roheldub maailm", 1989, lk 38

6

  • Nad astusid vanasse parki, mille ümbert oli tara maha lammutatud; aed oli tublisti lohakil, aga lõõmas nii rikastes värvides, et lausa pimestas silmi. Ent pärnade, kuuskede, pöökpuude, kastanite, valgete pöökide ja purpurpunaste lehtedega vahtrate ladvapuhmaste kohal kerkis valge pappel lehtedega, mis ühelt poolt olid kollased, teiselt poolt lumivalged, ning kobrutas sügaval taevasinal kreemika valendusega nagu vahukoorest purskkaev. Boguski mõtles, et väikese poisina oli ta tihti mõisas tööl käinud, aga iialgi polnud ta jalg siia parki saanud, ta oli seda vaid läbi raudvarbade vahtinud; nüüd aga käivad siin talulapsed. Aga parkki pole enam park, vaid pooleldi metsatihnik; palju vett voolab merre, enne kui maarahvas õpib parkide eest hoolitsema nende ilu pärast.

7

8

  • Kui ma vaatan kogu Euroopa Liitu, siis tean, et Euroopa tuleb katsumustega toime.
Mulle annab kindlustunde inspiratsioon, mida me saame Euroopa nooremalt põlvkonnalt. Sest Euroopa noored seisavad empaatia ja solidaarsuse eest. Nad usuvad, et meie vastutame planeedi eest. Ja kuigi nad tunnevad muret tuleviku pärast, on nad täis otsustavust muuta see paremaks.
Meie liit saab tugevam, kui see on meie järgmise põlvkonna nägu: mõtlev, otsusekindel ja hooliv, väärtustepõhine ja julge oma tegudes.

9

10

  • Väljas sadas. Vihm langes peente piiskadena kõigi katuste peale, kõigi tänavate peale, kõigi aedade peale, mere peale, just nagu poleks seal veel küllalt vett, ja mägede peale võib-olla ka. Me peaaegu ei näinudki vihma, ja õhtu hakkas kätte jõudma. Pesunööride küljes rippusid tilgad ja mängisid tagaajamismängu, ning aeg-ajalt kukkus mõni alla ja venis enne langemist pikaks-pikaks, sest näha oli, et kukkuda polnudki nii lihtne. Sadas juba kaheksandat päeva, sadas peent vihma, mis polnud ei tugev ega nõrk, ja pilved olid pungil täis, nii täis, et riivasid kõhuga katuseid. Vaatasime vihma.

11

  • Britid, otsustan ma, matavad inimesi ainult siis, kui nad on nii surnud, et selle kirjeldamiseks oleks vaja teist sõna. Britid ootavad matustega nii kaua, et inimesed ei kogune niipalju leinama kui kurtma, et laip on ikka alles maa peal. Järjekord on, ütlevad nad telefonis (britid armastavad järjekorda). Nad tulevad kokku alles siis, kui emotsioon on kadunud.
    • Anne Enright, "Kokkutulemine". Tlk Karin Suursalu, 2008, lk 173

12

XVII
Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.

XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

13

  • Korraks käis peast läbi mõte minna küüni, pugeda heintesse, jääda magama ja ärgata siis, kui... Narr, noomis Vilma ennast. Iialgi ei võinud ta millestki kõrvale hoida, sest polnud kedagi, kes midagi oleks tema eest ära teinud, kõik tööd, kõik koledused seisid tema ees nagu mustsada, kantsikud püsti, ja ootasid, millal Vilma rivi eest läbi läheb.
    • Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ..." (lk 5-23), rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 18-19

14

  • Kõige imelikum asjade elluärkamise juures on see, mida nad teevad. Kuidas kuulavad, paisuvad nagu mingi salapäraselt tähtsa sisu sunnil, ja kui mõõt käes, siis justkui naerataksid. Kuigi see kaval salatsev naeratus ei olnud mõeldud ainuüksi talle; nagu vandenõu liikmed naeratasid nad üksteisele.

15

  Taaralaste targad pojad,
Eesti vaprad vennaksed,
Ehitage rahukojad
Endi keskel ülesse!

  Üksmeel astub võimsal sammul —
Eesti elu edeneb,
Vili kasvab, lokkab rammul;
Tulevik teid õnnistab.

  • Anna Haava, "Ehitage rahukojad". Rmt: "Laulan oma Eesti laulu", (1996), lk 24

16

  • Esteks ma käisin vigursõitu tegemas. Mul polnud siis veel mootorratastki, kui ükskord läksime ühe külanaise mehe Jawa 350ga võistlustele. Mees ise oli kodust ära, salaja käisime. Ja ma sain esimese koha!
Sõidame tagasi ja äkki – vanamutt lehmaga prauhh tee peal ees! No mis sa teed! Midagi ei tohtind katki teha, võõras ratas, tuuleklaas ka veel ees. Ja see teine naine istus vist taga ka!
Aga järsku oli rattal tagumine ots ees ja saime pidama, kõik jäi terveks!

17

  • "Mul polnud vähematki aimu, et meri võib olla säärane koletis!" Heameelest Davidi läheduse üle värvusid Laline'i põsed uuesti veidi punasemaks! Ta palus, et Jack oleks nüüd haige — küllalt haige, et jääda terveks hommikuks oma kabiini.
"Meri on sama kapriisne kui naine," ütles David.
"Ma mõtlen, et nad pole seda üldse — nad teavad alati, mida soovivad, ja harilikult saavutavad ka seda —"
"Ja nii pea kui nende tühine soov on rahuldatud, heidavad nad oma saavutise kõrvale."
"See pole kapriis — see on meetod — ja väärtuste õige hindamine."
"Asi muutub sageli väärtusetuks just siis, kui ta meil juba kindlasti käes on," sõnas David rõõmustudes.
"Jaa — sageli on see nii — vaevalt tahan veel seda, mis mul juba on — igatsen kättesaamatusi."
  • Elinor Glyn, "Elusalt maetud", tlk E. Hurm, 1933, lk 27

18

  • Esimesel pühapäeval seltsimajas sõid nad lõunaks kartuleid ja krõbedaks praetud sealiha, hästi läbikasvanud viilukaid. "Näe," näitas mees näpuga läbi akna pedajale, "näe, kus orav jookseb." Ja sel ajal, kui naine vaatas oravat, tõstis mees kõige parema tüki naise taldrikule. Naine oravat ei näinud, aga seda parema lihatüki tõstmist ta nägi küll, ja see tegi tema meele nii naljakaks, et nutta ja naerda oleks tahtnud.

19

  • Liisa: Kuule, tütreke, mis ma sulle ütlen. Need tudeeritud tohtrid ei tea õieti midagi. Kõige parem rohi iga haiguse vastu on rõõsk koor ja vankrimääre. Olen seda mitu korda proovinud. Mõni aasta tagasi murdis siinsamas meie naabruses Pullamal lehm oma sarve juureni maha. Ja mõtle ometi, hakkas mädanema. Mädanes ja mädanes peagu kogu suve. Küll veeti loomatohtrite ja velskerite juure, aga haav ei paranenud ega paranenud. Mõtlesime juba, et on prant sisse löönud. Siis määrisin ma haava paar korda värske koorega ja pärast seda vankrimäärdega, ja lehm sai terveks nagu midagi. Paranes loomal otsmik ja kasvas isegi uus sarv. Nii on lugu, tütreke. Õhtul võian ka sinu pead koorega — küll näed, et saad terveks.
Rutt: Ei, ei, vanatädi! Kardan, et kasvavad viimaks mullegi sarved. Haarab palaka kaenla ja jookseb minema.
  • Elīna Zālīte, "Armu väikesed vääratused", tlk Mart Pukits, 1932, lk 23

20

  • Alaïsi tuju tõusis kohe, kui ta pihtaia varjust avarasse maailma astus. Kauguses, Montagne Noire'i kohal, hõljus valge juuliudu. Taevalaotusel mänglesid roosad ja purpursed viirud. Seistes ja lastes pilgul rännata üle odra-, maisi- ja nisupõldude ning silmapiiri taha ulatuvate metsasalude lapitekimustri, tundis Alaïs mineviku vaimu enda ümber lehvimas. Viirastused, sõbrad ja lahkunute hinged sirutasid käed tema poole ja sosistasid oma eludest, jagasid temaga saladusi. Nad ühendasid teda kõikidega, kes olid enne siin mäel seisnud — ja kes tulevikus siin seisavad — ning unistanud sellest, mida tulevik toob.
    • Kate Mosse, "Labürint", tlk Hana Arras, 2006, lk 45

21

Ma usun: kõik pärimused
on enamjaolt tõesed kui pärast laagriaastaid
ja vanglat heideti seljast põlatud rüü
Oh seda häma ja mõisate taastamist
Salapeidikuist leitud armastuskirju
Me oleme mutandid viimseni Muidu poleks
suutnudki püsida Aga pärus- ja põlis-
ja ratsa või jala oleme ikka teeninud
ühte ja ainsat armukest
Viimse piisani vaikime tõest ja neame mis
südamele on kallis Põlata pole põhjust
kedagi Roomajadki jäid ellu ju ainult
olude sunnil

  • Ene Mihkelson, "Kui Eestimaal läks lahti üks tõbi" kogus "Torn" (2010), lk 18

22

  • Ühiskond, milles me elame, on vähemal või suuremal määral loputanud meie kõigi aju. Me märkame seda, kui reisime mõnele teisele maale ning vaatame korraks oma maad võõraste silmadega. Me ei saa sinna midagi parata, ja tuleb lihtsalt meeles pidada, et niimoodi see on. Me kõik osaleme suurtes lohutavates illusioonides ja poolillusioonides, mida igal ühiskonnal läheb vaja selleks, et säilitada oma eneseusaldust. Neid illusioone on raske uurida ning jääb üle üksnes loota, et mõni teisest kultuurist pärit heatahtlik sõber aitab meil oma kultuuri vaadata kiretu pilguga.

23

Nõrgale on hädavajalik tugeva käe toetus, kuid mõnikord on nõrga inimese jõuetus tugevale sama hinnaline, et ta tunnetaks oma jõudu, oma elu tähendust, ja et ta tunneks end kellelegi vajalikuna. Kas pole kinkija rõõm suurem ning puhtam kingisaaja rõõmust?
Surmavaimaks ohuks on üksilduse oht. Iga tee, mis viib eraklusse, kujuneb ummikteeks. Millised oleksidki erakluse välised või sisemised põhjused, on see alati traagiline.
Sest inimene on inimesele vajalik nagu elu ise.
  • Mirdza Bendrupe, "Piibussaare", tlk Oskar Kuningas, 1965, "Saatesõna asemel", lk 3

24

  • Kui käed rüppe jätta, leiab kurat neile tegevust. Ema sõnad kõlasid ta kujutluses nii selgelt, et Magnus oleks äärepealt ringi pööranud, arvates, et näeb ema tule ääres toolil istumas, hobusejõhvidega vooderdatud vöö piha ümber, üks varras sellesse pistetud, teised käes lendamas. Ema võis sukapaari ühe pärastlõunaga valmis kududa, lihtsa kampsuniga läks nädal. Teda tunti lõuna parima kudujana, kuigi keerulisi Fair Isle'i mustreid polnud talle kunagi meeldinud teha. Mis mõtet sellel on, küsis ta eelviimast sõna rõhutades, lausa välja süljates. On's kirju kampsun sugugi lämmim?
Magnus murdis pead, millist tegevust kurat talle leiaks.
  • Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk Karin Suursalu, 2016, lk 28

25

  • [Mo:] "Kas kuulete, mister? Meil siinkandis pole enesetapuluba. See koht siin halal. Koššer, mõistate? Kui te kavatsete siin surra, mu sõber, peab teid kahjuks esiti verest päris tühjaks laskma."
Archie kangutas pea roolilt. Ja hetkel, mis jäi pruuninahalise Elvise higisele kogule keskendumise ja arusaama, et tal on ikka veel hing sees, vahele, tabas Archie't omamoodi ilmutus. Talle sai selgeks, et esimest korda sünnist saati on Elu öelnud Archie Jonesile "jah". Mitte lihtsalt "okei" või "no lase siis edasi, kui kord juba pihta hakkasid", vaid lasknud kuuldavale valju kõlava jaatuse. Elu tahtis Archie't. Elu oli ta surma lõugade vahelt kiivalt oma rinnale krabanud. Ehkki Archie ei kuulunud tema esindusmeeste rivvi, tahtis Elu Archie't ja omaenda suureks üllatuseks tahtis Archie Elu.
  • Zadie Smith, "Valged hambad", tlk Triin Tael, 2005, lk 19

26

  • Vanadus on seiklus selles mõttes, et miski ei ole absoluutselt kindel. Kui sa oled noorem, siis kujutad ette, et sa tead umbes, mis see tähendab, sest vanu inimesi on ümber, üks komberdab kepiga üle tee, mis kuulub asja juurde. Üks läheb peast segaseks ja teine tigedaks. See ei ole üldse kindel, vaid igaühel isemoodi.
    • Fanny de Sivers, "Vananemine on seiklus", intervjuu Indrek Treufeldtile, rmt: "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III", 2020, lk 507

27

  • Joanna tõmbas sügavalt hinge ja uuris vastast. Talle meenus õppetund, mille oli kunagi ammu saanud Suurelt Hank Lathropilt. Eleanor oli seda vihanud ja selle vastu võidelnud, kuid ta abikaasa oli enda juurde kindlaks jäänud ja õpetanud Väike-Hankiks kutsutud tütrele pokkerimängu kavalamaid knihve. Ta oli ikka ja jälle rõhutanud: võidu saladus peitub selles, et sa ei näita mitte kunagi vastasele oma hirmu. Isa sõnu meenutades valdas Joannat kummaline rahu.
    • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 98-99

28

  • Koduperenaine. Triikrauda liigutades tundub Viktoriale, justkui juhiks tema kätt automaatpiloot, mis suunab naist liigutama omakorda teisi masinaid: tolmuimeja, nõudepesumasin, köögikombain...
Miks mind siia vahele üldse vaja on, mõtiskleb Viktoria. Miks ei võiks automaatpiloot otse neid kodumasinaid juhtida? Miks...
Viktorial on hea meel, kui õhtu saabudes jõuab mees töölt koju ja lülitab televiisori sisse. Nii ei kuule naine enam oma mõtteid. Nii on hulga lihtsam.

29

30

  • Kellatehas on hiiglaslik hoone, mis kõrgub oru kohal. /---/
Tehases toodetakse detaile, toorikuid teiste tehaste jaoks. Keegi meist ei saaks kokku panna tervet kella.
Mina näiteks uuristan oma masinaga teatud detaili augu, ühesuguse augu ühesugusesse detaili, nii juba kümme aastat. See ongi kogu meie töö. Tuleb panna detail masinasse ja vajutada pedaalile.
Selle tööga teenime täpselt niipalju, et saame süüa, kuskil elada, ja eelkõige, et järgmisel hommikul jälle tööga pihta hakata.

31

  • Igasugu asju võib mõelda, aga iga kord ei tule nii välja, nagu vaja oleks, ja iga kord ei õnnestu talitada sellena, kellena ennast näha tahaks. See piiratusetaju kandub luulessegi: luuletaja ei näita ennast erakordse, veatu ja võimsana. Sõna võib suuta nii mõndagi, aga vähemalt ausa luuletaja puhul ei saa sõna ükskõik millest ükskõik mida teha, sõna ei ole kõikvõimas.
    • Katre Talviste, "Laulmine iseendast ja teistest: Mõtteid tõlkivatest luuletajatest", 2013, lk 39

alamlehed