Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2021/märts

jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • Ämm arutas, et peab rikkakssaamisega ootama märtsikuuni — siis võtab Riigikogu vastu pensioniseaduse, mille järgi talle pikkade tööaastate eest ometi kord inimväärset tasu maksma hakatakse. Kodanik tähendas, et ta oli palunud esitada konstruktiivseid ideid, mitte heietada viljatuid fantaasiaid.
    • Astrid Reinla, "Kodanik alustab uut elu" kogumikust "Kodanik on loll" (1994), lk 8

Hallisõitja ratsab ringi
ruskel ratsul Maarjamaal.
Ajab Hallimaale hingi
nagu mardus kesköö aal.
...
Minek kukelaulu paiku.
Kinnilöödud uste paugud.
Ratsuturned.
Ja siis vaikus.

Mahalöödud koer ei haugu.

  • Muia Veetamm, "Halliajajad", juuni 1941, rmt: "Tunamull'ne", 1992 (lk 20)
  • Ilusaid olendeid ei panda kahjuks kaitse alla nagu loodust. Vastupidi, neid rünnatakse lakkamatult imetlevate pilkude kahjutulega, kuni nende mõnigi ilus omadus tuhastub ja nad mingi ebardliku tasakaaluseaduse tõttu kaotavad palju tõelisest näilise arvel.
    • Silvia Rannamaa, "Ühes kupees" (lk 8-18), rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 14
  • Viirused, just nagu kõik rakupõhised eluvormidki, tekitavad elupaiku ummistades probleeme. Teatud populatsioonides kaose tekitamises süüdistatakse Ebolat ja muid kõrge profiiliga viirusi. Viiruslike või muude ressursside ülekasv tuleneb tavaliselt ökosüsteemi nõrgenemisest ja häiretest. Viirusi ei saa meist kuidagi rohkem välja ravida kui me saame vabaneda aju esiosast: meie viirused oleme me ise.
    • Lynn Margulis, "The Symbiotic Planet: a New Look at Evolution". Phoenix, 1999, lk 82

Aga pooleldi loom on suur jumal Paan,
    nagu naeris ta ääres jõe,
tegi inimesest poeedi ta -
Jumalad oigasid valu käes,
Sest iial nad roogu enam ei näe
     roona kasvamas ääres jõe.

Kui me ühendame halastuse jõuga
ja jõu õiglusega,
siis saab meie pärandiks armastus
ja see muudab me laste sünniõigust
Nii et jätkem endast maha maa,
mis on parem kui see, mis jäeti meile

  • "Nii et kokkuvõttes," köhatas Oskar, "jõuame välja tuntud tõeni, et inimene on õnnetum kui kass."
    • Ann Must, "Oskar ja Anna", rmt: "Vastu valgust", Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 7-23 (lk 18)
  • Eks see koroona tõttu natuke ebatavaline aasta olnud, aga inimene on visa nagu võsa, püüab ikka tegutseda. Eks nii oli ka 1910ndate lõpu suure gripiepideemia ajal, mil ei teatudki, millesse surdi. Keset sõda ja taudi asutati 1919. aastal Eesti kunstimuuseum ja Pallase kool, korraldati esimene eesti kunsti ülevaate­näitus, ehitati riiki, enamasti jala käies ja ninapidi koos. Ei olnud arvutit, mille taga istudes võib suure osa asju ära ajada.
  • "Kes seda otsustas?" puuris karuema küsiva pilgu karupoja silmisse. "Kui see on sinu unistus ja sina pole veel teinud midagi, et see unistus täide viia, siis ei ole mitte kellelgi õigust ega võimalust otsustada, et sa ei saa hakkama. Proovi üks kord... kaks korda... tuhat üks korda ja kui siis ka välja ei tule, siis hakka mõtlema, et kas see on ikka õige unistus. Aga nii kaua, kuni sa pole kordagi proovinud, ei ole küll põhjust alla anda."
  • Parrot edastas oma brošüüris kogemusi Normandias veedetud tuutoriaastatest, kus talupoeg elab korstnaga elumajas, sööb lihatoite, joob õunaveini ja käib puukingadega. Normandia on tänapäevani ajalooliselt tuntud puukingade ja õunaveini ehk siidri valmistamise piirkond. Nõnda siis küsiski Parrot: "Miks ei võiks Liivimaal kange alkoholi asemel õunasiidrit ajada? Õunavein on mõõdukas koguses tervislik ja kasulik ning Põhja-Prantsusmaa elanikele igati mokkamööda." Liivimaa kohalikuks väärt marjaks pidas ta aga mustikat, mida näiteks Schwarzwaldi piirkonnas ka veiniks tehakse. [---] Entusiastlikult asus Parrot Normandia maarahva traditsioone Liivimaale välja pakkuma, argumenteerides kõiki asju kasulikkuse ja tervislikkuse aspektist, kuid paraku tuleb tunnistada, et nõnda juhtub sageli, kui saabutakse võõrasse kultuuri ning ei osata arvestada kohaliku eripära ja sissetallatud traditsioonidega. Igatahes Liivimaa talupojad jäid endiselt pastlaid kandma ning õlut ja viina jooma. (lk 119-120)
    • Epi Tohvri, "Georges Frédéric Parrot: Tartu Keiserliku Ülikooli esimene rektor" Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019
  • Nii kulus aeg, kuni koolilapsed lõppesid otsa ja uusi enam ei ilmunud, isegi nõiaväel mitte, sest üle kuuekümneaastased enam ei sünnita ja nooremaid külas ei olnud. Kõik olid mujale elama asunud. Viimased viisteist koolilast sõidutati teise kooli ja õpetaja viidi lõuna poole. Naine suri kolikoormat laadides südamerabandusse. Mis sellest enam rääkida. Milline alandus. Ukse ette löödi lauad, võrkpalliväljak õuel kasvas nõgestesse ja öökull ehitas oma pesa korstnasse.
    • Anu Kaipainen, On neiukesel punapaela". Tlk Luule Sirp, 1979, lk 9
  • Eriarvamused kõnetavad tulevikku. Need pole ainult ütlemaks: "Mu kolleegid eksivad ja mina teeksin seda nii." Suurimad eriarvamused muutuvad kohtu arvamuseks ja järk-järgult, ajapikku, saavad nende seisukohad üleüldisteks. Nii et see ongi eriarvamusele jääja lootus: et nad kirjutavad mitte tänasele, vaid homsele.
  • Ta polnud lugenud mitte ainult meelelahutuseks, vaimutoiduks ja ajaviiteks, aga siiski viibides ürgse süütuse seisundis, lugedes valgustatuse saavutamiseks, isegi käitumisjuhiste leidmiseks. Ta oli lugenud, et teada saada, mis on seks ja kuidas tited sünnivad; ta oli lugenud, et avastada, kuidas olla hea või halb; ta oli lugenud, et välja selgitada, kas asjad on teiste meelest samasugused nagu tema arvates — avastanud siis, et mõnikord ei ole, oli ta lugenud, et leida, mis see on, mida teised inimesed kogevad, aga millest tal endal puudu jääb.
  • [Akamas:] Sain teada, et kui mõni vale vastab inimeste salasoovile, pole ta selleks, et teda uskuda, kunagi liiga labane.
    • Christa Wolf, "Medeia. Hääled". Tõlkinud Rita Tasa. Tallinn: Eesti Raamat, 1997, lk 88

kõik emad naudivad ju emadepäeva allahindlust
ning jätavad jõulukinkide pärast jaanuarikuu üüri maksmata
kõik lapsed tahavad avaldada tänu
oma eksistentsi eest
lapselikult süütundlikku tänu
ja lapsetoetuse eest tahavad nad öelda
aitäh peaminister
et ma elan

  • Elo Viiding, "Emadepäev" kogust "Selge jälg", 2005, lk 20-24
  • Kas liigume rahuliku maailma poole, kus ühiseks eesmärgiks on elukeskkonna säilitamine läbi rahvusvahelise koostöö, teaduspõhiste lahenduste, ja üksteise toetamise? Või saab normaalsuseks ärev, konfliktirohke ja üksteiselt tekki sikutav maailm, kus võidavad vaid suured ja tugevad? Ülemaailmsed kokkulepped elurikkuse hoidmiseks ja kliimamuutustega võitlemiseks ja ka Euroopa rohelepe koos oma kliimapakti ja elurikkuse strateegiaga ei ole sündinud vaid poliitilistest suundumustest. Need on sündinud äärmiselt pakilisest vajadusest ning jalgade järelelohistamine teeb meie maailma aina ohtlikumaks, eriti just väikeriikidele.
  • Koorilaul peaks Eestis koolides olema õppeaine, mitte väheväärtusliku, vahel isegi halva mainega ringitunni staatuses. Vastasel korral võib see hoopis välja surra. Koori ei tohiks sundida. Õppimisvõimalused peaksid olema nii head, et lapsed tuleksid sinna ise ja tahaksid ka pärast kooli lõpetamist kuskil edasi laulda.
    • Kadri Leppoja, cit.via Sirje Tohver, "Miina Härma Gümnaasium 95". Õpetajate Leht, 12. oktoober 2001

Turniire, pidusidki nüüd ma nean,
sest kaunis miski ei näi sinutulle,
nii, et, kui tahtes kustu iha tulle
ma sammud üksildasse laande sean,

et miskit uut mul satuks silma alla
ja lembund mõtteist saaksin viimaks valla,
siis taipan, mitu tiiru eksi käind,

et ma ei pääse muidu lahti sinust,
kui mina elama peab väljas minust
ka siis, kui kaugelle ma pakku läind.

  • Mind ei kohutanud Eesti Naisliidu esialgne külm suhtumine ettepanekusse, et oleks tarvis saata naisjuriste tsiviilkoodeksi eelnõu väljatöötamise komisjoni. /---/ Nii astusime kahekesi — E. Naisliidu esindaja Linda Eenpalu ja mina E. Akad. Naiste Ühingu esindajana kohtuministri palge ette. Meie ühine kirjalik palve oli ministri laual, kui tema kabinetti astusime. Kordasime suuliselt oma soove, lisades põhjendused. Meil oli väga hea meel, kui minister vastas, et meie avaldus leiab rahuldamist. Tingimuseks oli aga, et naisesindajad võtavad osa vaid neist istungeist, kus arutatakse naise või lapse olukorda, ja ainult sõnaõigusega ning tasuta.
Nii saabus ühel ilusal päeval, see oli hiliskevadel 1928, kutse ilmuda Kohtupalati ruumidesse. See asus tol ajal Saksa teatri vastas, Jaani tänava nurgal. Olime varakult kohal. E. Naisliidu esindaja, kui ma ei eksi advokaat Helmi Kaber, ja mina. Meeleolu polnud just kõige parem. Oli üldiselt teada, et komisjoni liikmed polnud eriti vaimustatud naisjuristide tulekust, üks neist oli isegi meie arvel nalja visanud: "Kui meile saadetakse naisi siis võiks ka veini saata."

Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda!
Kuu poetand põrandalle hõbelehti,
Kui pisaraid on puhkend taevas tähti
Kuis võiksin unusta nüüd sind ja iseenda!

Kuis võiksin magada, kui armastan ma nõnda,
Et igatsusega võin nüüdseid tunde ehti,
Öö hallusesse päeva pärlid plehti,
Ja kurbust kanda nagu õnne mõnda!?

  • Aga mis parata — terve maailm on ühesugust ülekohut täis, nagu on täis lobisejaid, kiidukukki ja professoreid, terve maailm ja see soosoppki. Üks ja sama igalpool: väikene mees olgu vait ja vedagu koormat. Aga väikese mehe rakud on tugevad, nendes pole vedelaks tegevat rasva ega üleliigset vett. (lk 24-25)
    • Veera Saar, "Kibesoolane leib", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 16-26
  • Teatrist eemal olemine, mõnda aega, on ainult kasulik. See mõjub hästi, siis võib tekkida tahtmine tagasi tulla ja midagi teha.
Võimalus mängust välja astuda võib anda jõudu jätkata. Laadimise aeg on ülimalt vajalik. Iga asja jaoks on aeg. Muidugi ei juleta olla natuke aega eemal ja ennast laadida. Aga samas on ülioluline, mille pealt see linnuke laulab. Peaks olema ära ja rahulikult asju kõrvalt vaatama. Siis saad aru, mis sa tahad. Kas see on lihtsalt mingi väsimus.
  • Kõik lõpeb mingis kummalises lõpetamatuses ja rahutuses. Alati on midagi puudu. Ei, alati ei ole. Täiuslikkus? Milline võimatu mõiste ja ometi on see eesmärk - iseasi, kuidas seda sõnastada. On vist hirmsasti vaja, et vahel midagi puudu jääks - mõnikord ma mõtlen, et just läbi selle valu sünnibki see päris tõeline. Kas sel juhul on need, kes on suutelised looma midagi tõelist, õnnetud inimesed? Ja kui nad õnnelikuks saaksid, oleks see jälle omamoodi õnnetus?
    • Anu Tonts, "Kevad "Carmeniga" (Päevikumälestused "Carmeni" ringreisidelt)", Teater. Muusika. Kino, 4/1995, lk 52-56 (lk 55)

alamlehed