Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2021/juuni

jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

  • Uus-Meremaal ei tulnud hukatus iialgi taevast, vaid maapõuest; inimeste jalad ootasid vahetpidamatult salapäraseid tõukeid ja kõminaid ning see ootus nööris kõigil tahtmatult ka kurku. Seal, maa all, tegutsesid kohutavad jõud, nii vägevad jõud, et kolmkümmend aastaringi tagasi olid need minema pühkinud terve mäe; väliselt süütud künkanõlvad paiskasid ajuti vilinal õhku aurupilvi, pisivulkaanid avasid oma kurgud ja sülgasid taevasse suitsu ning alpiniitudelt alla vulisevad ojad olid kõrvetav-tulised. Tohutud mudajärved pulbitsesid ja mullitasid ning veeretasid ebakindlalt laisku vahajaid laineid kaljude poole, mida need järgmisel tulekul võib-olla enam üldse eest ei leidnud: maakoor oli siin kohati kõigest üheksasada jalga paks.

2

Kes lompidesse peeglid sättis?
Kes lompidesse peeglid jättis?
Kes hoolitses, et iga konn
võiks näha, milline ta оn?

  • Erika Esop, "Peeglid lompides". Rmt: "Pildinõid" 1995, lk 24

3

  • ...üldiselt on tõlgitava ja tõlkija vastastikuste suhete kohta väga raske öelda, kumb kummaga manipuleerib. Montaigne on sedagi öelnud, et teadmised erinevad igasugusest muust kaubast selle poolest, et teisi asju saab inimene endale soetada ja alles pärast soetamist otsustada, kas ta seda kasutab või mitte, aga kord juba soetatud teadmisest pole enam kuidagi võimalik lahti saada. Mingis mõttes ideed ja mõttevoolud nagu kasutaksid meid eluspüsimiseks, paljunemiseks ja arenemiseks ära, mitte vastupidi.

4

Ükskõikseks muutub kord ka suudlev suu
ja kord me armus enam pole luulet.
Ei vaimusta siis enam tõusev kuu
ja tüütavad kõik õitehelbeis tuuled -
õnn säilib siiski ainult mesikuus.

  • Ilmi Kolla, "Ja kord me armus enam pole luulet" (1951). Rmt: "Kõik mu laulud" (2009), lk 163

5

  • Me võime hakata otsustama omaenda tsivilisatsiooni domineerivate joonte üle. Igaühe jaoks, kes on nende võimu all üles kasvanud, on nende äratundmine piisavalt raske. Ja veelgi raskem on vähendada oma erilist armastust nende vastu, kui selleks tungiv vajadus peaks tekkima. Nad on niisama tuttavad nagu vana armas talukoht. Iga maailm, kus neid ei paista, näib meile rõõmutu ja ebasobiv. Ometi on tegemist just nende joontega, mis fundamentaalse kultuurilise protsessi toimides kõige sagedamini äärmusteni viiakse. Nendega esineb ülepingutamist ja need kipuvad rohkem käest ära minema, kui ükskõik millised teised jooned. Just seal, kus on kõige tõenäolisemalt vajadus kriitika järele, oleme kindlalt kõige vähem kriitilised. Revisjon tuleb, aga see tuleb revolutsiooni või kokkuvarisemise teel.
    • Ruth Benedict, "Kultuurimustrid" [1934]. Tlk Tõnu Ülemaante. EKSA 2016, lk 268

6

7

8

  • Võrreldes eakaaslastega Soomes tunnetavad Eesti koolinoored vanemate edastatavates väärtustes olulisemana saavutusi ja edukust, vähem olulisena aga eetilisi ja sotsiaalseid väärtusi. Eesti õpilaste vanemate hulgas on võrreldes Soomega kaks korda rohkem neid, kes peavad laste arvates väga tähtsaks head õppeedukust. Viimane erinevus viib tõdemusele, et Eesti kooli liigset teadmiste- ja vähest väärtustekesksust tingib suurel määral vanemate surve ning siirdeühiskonna edukultus üldisemalt.
Selleks, et nii nooremad kui vanemad põlvkonnad tunneksid end paremini, et meie elukvaliteet oleks kõrgem, tasub kriitiliselt hinnata meie ühiselt loodavat vaimset keskkonda. Lõputu kramplik pingutamine väliste edueesmärkide nimel ei ole ilmselt jätkusuutlik.

9

  • ... ma ei ole päris kindel, kuidas oma tööga inimestele kasulik olla, sest praegu tundub olevat maailmakorra lagunemise, mitte loomise ajastu – aga mõtteid ning poliitikasoovitusi on parem pakkuda siis, kui on loomise aeg. Siis tulevad soovitused kergesti, ja siis on nendega palju peale hakata. Lagunemise ajastu... on ilmselt loomulik ja vajalik, aga raske on öelda, mida sellel ajal tegema peaks. Nagu jää lagunemine – enam ei saa saaniga jääle, veel ei saa paadiga veele, mida sa, inimene, siis teed...?!

10

  • Taevas nende kohal tumenes ja päike uppus horisonti, ja siis, just enne täielikku pimedust, Jane peatus ja näitas lääne suunas. See oli võimas vaatepilt. Nad olid peaaegu saare keskpunktis. See oli merepinnast madalamal. Läände vaadates tundus, justkui hakkaks kogu Atlandi ookean neile kaela sadama. "Nii jube on vaadata merele üles," ütles Harriet.

11

12

13

  • [Keemik James Lubbock:] "Arvestades seda, kui lahkesti me kriminaalprotsesside käigus üldsust informeerime, et kahest või kolmest arseeniterast piisab ükskõik kui vintske vastumeelse isiku edukaks kõrvaldamiseks, on päris üllatav, kui pillavalt inimesed mürkidega ringi käivad. Mitte ei võta õppust. Iga jooksupoiss, kes oleks niisama asjatundmatu nagu keskmine mõrvar, saaks oma töökohas jalaga tagumikku."

14

  • Ma kirjutasin seda, sest naisena ja emana olin ma rõhutud ja mu süda oli murtud kurbusest ja ebaõiglusest, mida ma nägin, sest kristlasena tundsin ma häbi tehtavat kogu kristlusele - sest ma armastasin oma kodumaad ja värisesin viha ees, mis meie peale tuleb.
Kurvad pole teeninud ära oma nuttu, rõhutud ja lämmatatud oma õhuahmimist ja rabelemist, ega mina seda, et pean kõnelema rõhutute eest - kes ise ei saa enda eest kõneleda.

15

  • Mulle on tõlkimisest saanud tõsine sõltuvus, see on nagu narkootikum, ma ei oskagi ilma elada. Tekib mõnus hasart nagu ristsõna lahendamisel.
    • Tiina Kattel, intervjuu: Raimu Hanson, "Leedu kirjanduse tõlkimine tekitab tugevat sõltuvust justkui narkootikum", Tartu Postimees, 4. juuni 2021, lk 12

16

17

  • Piibel ütles: armasta ligimest nagu iseennast. Mis see oli? Mõnede inimsuhete puhul tundus see käsk küll küündimatu. Abitut ligimest oleks tulnud palju rohkem armastada, sest iseenda armastamine oli kaasasündinud omadus, sellega polnud mingit probleemi.
Aga kuidas armastada siis rohkem või vähemalt sama palju, kui ei hoolinud nimetamisväärselt iseendastki? Ja kui juba noorelt peast olid õppinud nägema oma olemasolu lihtsalt kui üht vahelüli kõige liha ahelas. Et oli määratud sündida, kasvada, elada, teha oma tööd veendumuste kohaselt ja võimalikult hästi, siis kuhtuda ja surra. Paatoseta. Niisuguseid inimesi oli. Isa oli ja Laurile tundus, et temagi on. Nad võisid võideldagi. Aga sinnagi ei pannud nad täit hinge, sest paratamatus seisis alati silmade ees. Olla ainult lüli ahelas, pidada oma aeg vastu. Tõelisi armastajaid neist polnud, ei enda ega teiste. Armastust asendas õrn haletsus.
  • Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981, lk 254

18

  • Minu jaoks oleks veelgi kummalisem, kui silmaga nähtav mateeria oleks ainus, mis olemas on. Miks peaks meil olema täiuslikud meeled, mis suudavad kõike tajuda? Füüsika suur õppetund on sajandite vältel olnud see, kui palju jääb tegelikult meie pilgu eest varjule.
    • Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017, lk 23

19

  • Üks asi, millega kirjaniku mõjujõudu, kirjasõna tähtsust rahva elus mõõta, võiks olla üldtuntud löövate lausungite, ütluste ja sõnade olemasolu. Tarku või ka lihtsalt efektseid mõtteid on paljudel, aga et sõnale tiivad selga kasvaksid, nõuab selle ala professionaali, kirjanikku.
    • Maie Kalda, "Laula, laula, pappi". Rmt: "Mis loom see on?" Eesti Kirjandusmuuseum 2004, lk 277-278

20

  • Söök oli hea ja šillingi ning kuue penni eest sõid nad kõhud täis, kuigi Annabella tegi endale terve selle aja etteheiteid, et ta üldse midagi sööb. Ta ei mõistnud, kuidas ta suudab. Mingil moel tundus söömine kui just mitte päris sobimatu, siis kalk. Samuti oli tal meeles, et ta sööb Manueli kulul. Aga neist väärikatest tunnetest hoolimata sõi ta siiski.

21

  • Kummaline, kuidas tõrjumatu saatus armastab end näidata läbi mõne mittemidagiütleva, täiesti keskpärase näo.
    • Françoise Sagan, "Kurbus kummaline tunne", tlk Heli Seitam, rmt: "Kurbus kummaline tunne. Kas te armastate Brahmsi", 2009, lk 112

22

  • [Maya:] Aga kaamete kirvenägude linna valitsejad olid pimedad kui koerakutsikad ega näinud jõudu, mis meist kiirgas, või ehk nägid nad siis seda nii ereda ja tugevana kui piksenoolt öisel taeval ning üsna pea nad lihtsalt pidid end kerra tõmbama kui siilid ja laskma okastel rääkida.
    • Johanna Sinisalo, "Üheksa potti", tlk Arvi Nikkarev, rmt: "Nekromanteion", 2011, lk 103-131 (lk 118)

23

24

  • Kaarlo ei olnud selline nagu Antti. Ta kartis kõike muud peale sõja. Sõjas oli ta muidugi sõda kartnud, aga see oli ju ammu. Viimastel aastatel oli ta aru saanud, et vanadus on halvem kui sõda. Sõjas oli ikkagi ellujäänuid.
    • Jenni Linturi, "Isamaa nimel". Tlk Toomas Tallo. Pegasus 2014, lk 37

25

  • Trotta rääkis saksa keelt nagu muulane saksa keelt kasutavalt maalt, ja prantsuse keelt nagu prantslane, aga see ei olnud talle oluline, nagu ei olnud oluline seegi, et ta rääkis kahte või kolme slaavi keelt nagu inimene, kes on ainult kaua võõrsil olnud, ja ükskord ütles ta Elisabethile: Ma sain aru, et ma ei kuulu enam kuhugi, et ma kuhugi ei igatse, aga kunagi ma mõtlesin, et mul on süda ja ma kuulun Austriasse. Aga kõik lakkab kord olemast, süda ja vaim lähevad kaotsi, ja minus vaid veritseb miski, aga ma ei tea, mis see on.
    • Ingeborg Bachmann, "Kolm teed järve äärde", rmt: "Kolm teed järve äärde. Jutustused", tlk Helgi Loik, Loomingu Raamatukogu 30-32/1988, lk 114

26

  • Ma tunnen vist, et elu on mulle siiani õpetanud ehk liigagi palju ning on muutnud mu arukamaks, kui ma peaksin olema või soovin olla. Ma ei tohi oma lastele peale sundida arukust. Liiga arukas olla ei ole hea. Tarkus lõikab inimese ära kõikidest teistest, isegi tarkadest inimestest, sest inimene kardab nii palju tarkust. Ma arvan, et minu jaoks on parim võtta iga päeva kui eraldi lehekülge, mida hoolikalt lugeda, nautides iga viimast kui üksikasja. Ma olen alles oma elukevades. Ma ootan suve ja naudin oma elu sügiseaastaid ning olen kindel, et võtan oma elu lõpuaastad vastu samasuguse uudishimuga, mis on mind siiani igas asjas taga ajanud nagu katk. Võib-olla vaatan ma ühel päeval oma elule tervikuna tagasi kui vaid kogu mu olemasolu ühele leheküljele ja kui ma peaksin seda tegema, olen kindel, et seda saadab samasugune janu teada veelgi rohkem – teatud teadmine, et on olemas tõed ja põhjused, mil põhjusel me ei saa teada... Võib-olla see ongi kõige mõte... igavene ime.

27

  • Armastus, elu tugevaim ja sügavaim element, lootuse, rõõmu ja joovastuse tooja; armastus, kõikide seaduste ja tavade rikkuja; armastus, inimsaatuse kõige vabam, kõige võimsam kujundaja; kuidas võiks seesugune kõigeväeline jõud olla sünonüümne selle väikese haleda Riigi ja Kiriku sigitatud umbrohuga - abieluga?
Vabaarmastus? Justkui armastus saaks olla midagi muud kui vaba! Inimene on ostnud endale ajud, kuid miljonitel kogu maailmas pole õnnestunud osta armastust. Inimene on alistanud endale kehad, kuid kogu maapealne vägi ei ole suutnud alistada armastust. Inimene on vallutanud terved rahvad, kuid tema sõjaväed pole suutnud vallutada armastust. Inimene on pannud ahelaisse vaimu, kuid jäänud täiesti abituks armastuse ees. Kõrgel troonil, kogu hiilguse ja säraga, mida tema kuld osta võib, on inimene ikkagi vaene ja mahajäetud, kui armastus temast mööda läheb. Ja kui see jääb temaga, kiirgab vaeseimgi hurtsik soojust, elu ja värvi. Nõnda on armastusel maagiline vägi muuta kerjuski kuningaks. Jah, armastus on vaba; üheski teises atmosfääris see elada ei saa.

28

  • Ka Tartu ülikoolis võeti 1920ndatel tööle naisi, sest ilma nendeta ei oleks suurt teadust sündinud. Uued astrofüüsika küsimused nõudsid sageli töömahukat loendamist, arvutamist ja mõõtmist. Arvutajate ja mõõtjatena hakati kasutama naisi, kes püüdlesid iseseisvuse poole ja olid valmis töötama väikse tasu eest või suisa tasuta. Harva märgiti nende töö nimeliselt ära ja veel harvem said nad teadusartikli kaasautoriks. Seevastu sama tööd teinud noor­mehed tõusid kiiresti assistendiks ja neist said tunnustatud teadlased.

29

30

  • Penttis oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi ei oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.
Ehk taevas? Aga mis taevas see talle oleks olnud?

alamlehed