Vikitsitaadid

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2021/november

< Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid | 2021
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

"Ma tahan, et keegi lihtsalt kunagi tuleks ja küsiks, kuidas mul läheb. Ja et see teda tõepoolest kas või natukenegi huvitaks," ütlesin ma.

2

  • Me ei ela enam ühte formaati pidi töötavas korrastatud maailmas, kus kõik allub ühele reeglipärale. [---] Mõni muusik müüb ainult vinüüle ja on leidnud publiku, kes vajab täpselt seda. Kuskil on kontserdiorganisatsioon, kes ei tee põhimõtteliselt kunagi ühtegi digitaalset kontserti, sest ta armastab live-kogemust, ja see on ka okei. See mitmekesine maailm ongi ilus.

3

4

  • [Jules Verne'i esimesest raamatust "Pariis XX sajandil":] Kui üldiselt on tema romaanid kirjutatud optimistlikus laadis, tehnilist progressi toetavalt, kus kunst ja teadus pole vastandatud, siis mainitud teoses prevaleerib pessimism, autor näeb tehnika võidukäigus vaid negatiivset, ebahumaanset poolt. Kõigepealt mõistab ta hukka raha võimu inimese üle, nad muutuvat mammonakogujaiks ja saatanliku progressi kummardajaiks. Tööstuse areng toovat kaasa sotsiaalseid probleeme: tööpuuduse, töötingimuste karmistumise, looduse reostuse. Pariisi Cité saarel, kus peategelane, lüürilise hingeeluga Michel töötab, on bürood välja tõrjunud elanikud, tööstusrajoonid linnas laienevad, õhk on saastatud. Ühiskond seisab kolmel sambal: tööstus, kaubandus ja rahandus.
Ja mida siis siin Verne on valesti öelnud? Ka niisugust "progressi" nägi ta ette.

5

  • Teid solvavas toonis kohtlevasse inimesse suhtuge nii - näed, mängib pilli, aga muusikalist kuulmist ei ole.

6

  • "Suremiseks ei ole kunagi paras hetk," ütleb Alvar. "Me teame, et peame kord minema, ja kanname oma saatust väärikalt, kui see vaid ei juhtuks täna. Homme ka mitte, sest meil on mõned pisikesed plaanid tehtud."

7

Tartu on kaubahoov, läbisõidukoht.
Tullakse, ollakse aastat viis.
Minnakse laia maailma ja siis
mälestustes elustub Tartu
kui noore-ea linn.

  • Aira Kaal, "Jälle Tartus" 3, (1961) kogus "Üks tigu ilma majata" (1968), lk 31-32

8

  • Ta tõmbas kõhu kätega siledaks, kallutas end ette ja uuris nahal kõrguvate läikivate armide reljeefi, mis ulatus niuetest nabani. Talle meenus, kuidas viimasel lennul New Yorki äratas teda valjuhääldist kapteni hääl, mis soovitas vaadata alla Islandi peale. Ta oligi küünitanud end seda peaaegu üleni liustikega kae­tud saart vaatama ja näinud jääs joonekesi. Tuhanded mustad jõed, mis hargnesid jäisel maastikul nagu hiiglaslikud juuksed.
Rasedusarmid tema kõhul nägid just samasugused välja ja kui ta nüüd alla nende peale vaatas, tundusid need olevat niisama kaugel nagu tookord see jää, mille kohal ta kümne tuhande kilo­meetri kõrgusel lendas.

9

Tammsaare istub
näol ikka seesama
eestiaegne ilme
meie ainus kivikuningas
meie murede monument
ja meie elusügise altar
sest pole kedagi
kes paremini teaks
et õige aeg surra
on enne kui kajakad merelt
karjakaupa linna tulevad
ja tõusev tormituul
kaabu peast minema viib

10

  • Lakkisin põrandaliiste raadiost kõlava Margot Hielscheri hiti "Vaata mulle silma" saatel. Isa seisis redelil ja möirgas kaasa. Kui ta pööras minu poole, et hõigata rõõmsalt ״"Läheb ju küll!", lõi redel vankuma.
"Heinz, ükskord sa murrad veel kaela." Marleen oli märkamatult sisse astunud ja kiirelt redelist kinni haaranud. "Ole pai ja tee seda kusagil mujal."
"Muidu jääb Marleen süüdi - musta tööjõu pärast." Onno otsis oma tööriistakastist midagi ja vaatas korraks üles. "Aga me võime ju öelda, et Heinz kukkus jalgrattalt, siis maksab tema kindlustus ja meie pääseme puhta nahaga."
"Te olete kõik nii brutaalsed." Isa ronis ettevaatlikult redelilt alla.
"Elus on olulised sellised asjad nagu kaastunne, armastus, inimlikkus. Teie ei tea neist midagi, aga kunagi te veel mõtlete mu sõnade peale..."
  • Dora Heldt, "Puhkus papaga", tlk Reet Weidebaum, 2018, lk 178-179

11

  • Gillian heitis bumerangina tagasi võrdväärselt arvustava pilgu. "Või veel parem, kuula." Ta kutsus Maddyt viipega.
Maddy kükitas tema kõrvale põrandale. "Mida?"
"Kas sa kuuled seda müra?"
"Mis müra?"
"Seda tiksuvat heli? See on minu bioloogiline kell."
Maddy kehitas õlgu. "Osta endale digitaalne."
  • Kathy Lette, "Hullud lehmad", tlk Sigrid Fialka, 2000, lk 148

12

  • Seal oli ilus elada! Irtõš on üks kaunimaist jõgedest, mida olen näinud. Volga on Irtõši kõrval loik. Aga Volga on ka ilus.
Irtõši paremal kõrgel kaldal asuvad Siberi külad, piiratud ilusaist seedrimetsist. Irtõsi madal pahem kallas on kaetud pajutaolise taigametsaga. Läbipääsmatu tihnik. Kaks isesugust meeleolu hoovab sealt, üks paremalt, teine pahemalt kaldalt. Ühelt poolt inimene, teiselt poolt metsloom. Pahemale kaldapoolele vaadates tunned enese abituna, väetina, väiksena. See avaldub otse füüsilise valuna rinnas.
See on hea valu. Kes kord Siberi avarust, selle metsamaa ruumi ulatust, looduse ürgjõulist nõidust on tundnud, ei vabane iialgi igatsusest selle muinasmaa järele. Kui igav näib Euroopa pestud ja pühitud loodus peale Siberit!
  • Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010, lk 91-92

13

  • Liustikel ronides, kui mul kassid jalas olid ja kui nägin lumesilda või lõhet, oli mul alati natuke hirm. Kuid see oli kontrollile allutatud adrenaliinist tulenev hirm, nagu ma Steve'ile ütlesin. Me teadsime, et peaaegu kõik sõltub meist endist, meie viisist edasi liikuda, meie asjatundlikkusest ja kiirusest, osavusest ja tarkusest. Oma osa oli alati ka heal õnnel, ent ausalt öeldes, kui sa ei ole valmis igal sammul riski võtma, siis ei saa alpinismi harrastada.

14

  • Ma tegin siin kunagi koolitust õpetajatele mardikommetest, tegime seda Vabaõhumuuseumis. Ma olin just napikalt Tallinnasse tulnud – ja tulevadki päriselt mardisandid pimedas ja ongi pime ja porine. Ja siis üks koolitaja, kui nad hakkavad seal laulma ja kargama, hüppab püsti ja tõsiselt kiljub, et pange elekter põlema! Ta ehmus! Ma vastu, et muidugi, et just 16. sajandi Eesti külad olid maksimaalselt elektrifitseeritud. See on see sama asi, et me kujutame ette, et meil on mingid ülestähendused Jakob Hurda aegadest. Aga kas me suudaks seda mõista? Ma arvan, eriti mitte. Need on niisugused asjad, ma võin seda kirjeldada, aga seda tunnet päriselt ikkagi kätte ei saa.

15

  • Ema jälitas kinnisidee, et inimene peab "midagi tegema". Ta ise liikus alalõpmata, askeldas aina põrandakaltsu või tolmulapiga korteris ringi. Ja kui kõik läikis ning iga auk oli kinni topatud, välgutas ta vähemalt heegelnõela ja tegi lugematul hulgal linakesi, mis seejärel tärgeldatuna kummutisahtlitesse rändasid. Midagi pidi ju tegema!
"Midagi tegema" tähendas õpikuid, kandleharjutusi, saksa keelt, mitte aga joonistamist, millest Jozef rõõmu tundis. Töö oli Kohustus suure algustähega. Rõõm töö juurde ei kuulunud. Rõõm oli meelelahutus ja sellele kuulus õhtu. Aga õhtul peavad lapsed voodis olema. Ja lasteks jäävad nad seni, kuni nad pole sõjaväeteenistust läbi teinud. Selle ajani peavad nad vastu rääkimata sõna kuulama.

16

  • Eesti rahva maitsele näib iseloomulik, et ta kokkukõlalisest, tagasihoidlikust ilust lugu ei oska pidada ja tal ilmaski küll ei saa. Talupoiss, kes meie päevil kuival suve ajal kirikusse tuleb, veesaabaste otsas "vastsed kallussid", ei ole kuidagi linnakultuuri järelealpija, nagu arvata võiks, vaid meie rahva muistsete toreduse traditsioonide esindaja. Vanad saksa soost maarahva kirjeldajad ei oska küllalt imestada, kuidas naised, kes kodus ainult särgipihal käisid, kirikumäel ka kõige kuumemal suve pühapäeval teineteise pääle tõmmatud kuues ja kasukas kehklesid. Palju pidi olema, siis oli tore; üliküllust pidi avaldama, siis imponeeris; kuhjaga mõõt - mehe mõõt!

17

18

  • Eestist ei saa lahutada laulupidu, sest kui pole kultuuri, siis pole riiki. Riik baseerub sellele, et meil on kultuur. Riik ei ole firma, mida me kipume tihtilugu riigiga segamini ajama. Kaldume igapäevasest olmest lähtuvalt pidama riiki suureks firmaks, mis investeerib, toodab, kogub, müüb ja ostab. Sina annad talle selle eest raha, ja seal on mingid inimesed tööl. Aga see ei ole ju riik! Riik oled sa ise, sinu pärast on riik olemas. Laulupidu on lahutamatu osa Eesti kultuurist. Eesti riik on eestkätt Eesti kultuur, mitte Eesti raha.

19

  • See oli olnud ilusaim aeg ta elus. Kuid mälestusi neist vaiksetest ja lihtsatest päevadest varjutasid nüüd eredamad mälestused tormisematest aastatest. "Miks ununeb see, mis on kõige tähtsam?" mõtles Georg. "Sellepärast, et see ei jää eraldatuks inimesest ega asu kuskil omaette, vaid vajub vaikselt ja sügavalt inimese hinge."
    • Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 301

20

  • Ja majoriproua läks. Ta läks rahulikult, jättes enda järel maha hirmu. Ta langes, kuid isegi langedes oli ta suur. Ta ei hääbunud loidu kurbusse, vaid tundis isegi vanaduses rõõmu oma nooreea armastusest. Ta ei alandanud end kaeblemise ega haleda nutuga, loobudes kõigest, ta ei värisenud mõeldes, et peab kerjakoti ja kepiga mööda maad rändama. Ta vaid kahetses vaeseid talupoegi ja rõõmsaid muretuid inimesi Löveni kaldal, kahetses vaeseid kavalere ja kõiki neid, keda ta oli kaitsnud ja toetanud.
Kõik olid ta hüljanud, ja siiski oli tal jõudu oma viimast sõpra endast eemale tõugata, et mitte temast mõrvarit teha.

21

  • Süda on tilluke kivi, mis mahub pihku.
    • Stefania Auci, "Sitsiilia lõvid: Floriote perekonna saaga", tlk Cathy Laanela, 2021, lk 43

22

teil Eestis kasvavad põldudel vokaalid
ütles Austria luuletaja
mitte viinamarjad või miski muu
just vokaalid
ja veingi teil on ümar ja magus
nagu oo-d ja uu-d teie nimedes

  • Krista Ojasaar, "Kui pilved sulevad oma luugid", rmt: "Tumedad linnad", 2010, lk 64

23

Keskenduge numbriklahvidele või e-panga toiminguile.
Rääkige oma mure meile ära ja meie vastame. Kas king
on liiga väike või lihas liiga suur? Usaldage meid, meie
toome elu teile koju kätte. Leiame kindlasti kõiki pooli
rahuldava lahenduse. Pange siia oma allkiri ja elu tuuakse
teie ukse taha paari-kolme päeva pärast

24

  • Ta oli kuulnud sageli neid haiguste nimesid, mida tarvitati meeste kohta, kelle elud olid olnud pingerikkad, nagu temagi oma, ning kes muutusid viimaks kurnatuks ja tühjaks. Mõned neist murdusid ja surid või veetsid vaevatud ja piinatud päevi oma kodus või hullumajades. Ta judises alati, kui kuulis nende nimesid, ning võitles haiglasliku hirmuga vähimagi vihje peale. Nad olid töötanud, nagu tema oli töötanud, pinge kuhjumine oli nad hulluks ajanud. Suur Maelström oli nad püüdnud oma kiiresse ja pöörlevasse hoovusse ning kandnud neid ikka ringi ja ringi. Ka kõik ihaldatud asjad keerlesid nende ümber, ning siis heideti mehed ise kaldale, rikkaina, täis pihkudega, ümberringi kaldakividel lebasid tohutud varandused, kuid nemad ei suutnud sellest enam rõõmu tunda ja vahtisid elu tuimade, lootusetute, piinatud silmadega. Ta teadis - kui juhtub kõige hullem - mis tema kohta öeldaks, sest ta oli kuulnud seda öeldavat teiste kohta. "Ta töötas liiga palju - ta töötas liiga palju." Ta oli haige selle kuulmisest. Mis oli küll maailmas valesti, kas olid inimesed ise valed, kui töö võis meest niimoodi murda?

25

  • [Küüditatute rongist 1941. aastal:] Sõjaväeronge tuli meile vastu juba varsti pärast Pihkvat, s.o. umbes 18.-19. juunil. Vagunid olid ehitud kaskedega nagu vanastigi sõtta sõi­dul. Küsisime: "Kuhu te sõidate?" - ja saimegi vastuseks: "Sõtta, sõtta!" Nii ei ole alust uskuda, et Nõukogude Liidu­le 22. juunil ootamatult kallale tungiti, nagu see seisab nende ajalooõpikutes ja on lugeda nende ilukirjanduses.
    • Rutt Eliaser, "Passita ja pajata. Mälestused Siberimaalt", 1985, lk 16-17

26

  • Kommunikatiivse pöörde idee on seotud kahepoolse kommunikatsiooniga. Kui interneti algusaegadel räägiti inforevolutsioonist – kõik saavad laiale maailmale oma mõtetest teada anda –, siis nüüd on ilmne, et see tähendab pigem seda, et kõik räägivad, aga vähestel on info ülekülluses mahti kuulata. Nii on digi-, info- ja kommunikatiivse pöörde tagajärjeks olukord, kus kõige kallim ressurss on tähelepanu. Kommunikatiivse pöörde oskuslik ärakasutamine nõuab palju ressurssi, kuid annab ühiskonnale ka palju juurde.

27

Kui me mõtleme sellele, kui palju elusid vaktsiinid on päästnud ja kui oluline on see, et vähemalt 95 protsenti elanikkonnast oleks vaktsineeritud, et need haigused ei hakkaks uuesti levima, peame sellel teemal kindlasti edasi rääkima ja mõtlema, kuidas saab rahva usaldust tõsta, et vaktsiinid on tõepoolest vajalikud ja aitavad elusid päästa.

28

Tule siia väike nälkjas,
ma katan, ma kaitsen sind
kojatut ja majatut.

  • Jana Lepik, "***Tule siia väike nälkjas", rmt: "Lahtine taevas", 2004, lk 15

29

  • [Koolidirektor:] "Meg, kas sa ei arva, et sul oleks lihtsam eluga koha­neda, kui sa faktidele näkku vaatad?"
"Ma vaatangi faktidele näkku," ütles Meg. "Neile on palju lihtsam näkku vaadata kui inimestele, uskuge mind."

30

  • Pikk perroon oli peaaegu tühi; ainuke elav olevus, kes seal silma hakkas, oli platvormi äärel sindlivirna otsas konutav plika. Tä­heldanud muuseas, et tegemist on tüdrukuga, hiilis Mat­thew lapsele pilkugi heitmata temast küljetsi mööda nii kärmelt kui sai. Oleks ta vaadanud, poleks tal märka­mata jäänud pinge ja lootus tüdruku hoiakus ja näoilmes. Seal ta istus midagi või kedagi oodates, ning kuna tal peale istumise ja ootamise muud teha polnud, siis istus ja ootas ta kõigest väest.

alamlehed

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vikitsitaadid:Päeva_tsitaadid/2021/november&oldid=47701"