Ema jälitas kinnisidee, et inimene peab "midagi tegema". Ta ise liikus alalõpmata, askeldas aina põrandakaltsu või tolmulapigakorteris ringi. Ja kui kõik läikis ning iga auk oli kinni topatud, välgutas ta vähemalt heegelnõela ja tegi lugematul hulgal linakesi, mis seejärel tärgeldatuna kummutisahtlitesse rändasid. Midagi pidi ju tegema!
"Midagi tegema" tähendas õpikuid, kandleharjutusi, saksa keelt, mitte aga joonistamist, millest Jozef rõõmu tundis. Töö oli Kohustussuure algustähega. Rõõm töö juurde ei kuulunud. Rõõm oli meelelahutus ja sellele kuulus õhtu. Aga õhtul peavad lapsed voodis olema. Ja lasteks jäävad nad seni, kuni nad pole sõjaväeteenistust läbi teinud. Selle ajani peavad nad vastu rääkimata sõna kuulama.
