Pikk perroon oli peaaegu tühi; ainuke elav olevus, kes seal silma hakkas, oli platvormi äärel sindlivirna otsas konutav plika. Täheldanud muuseas, et tegemist on tüdrukuga, hiilis Matthew lapsele pilkugi heitmata temast küljetsi mööda nii kärmelt kui sai. Oleks ta vaadanud, poleks tal märkamata jäänud pinge ja lootus tüdruku hoiakus ja näoilmes. Seal ta istus midagi või kedagi oodates, ning kuna tal peale istumise ja ootamise muud teha polnud, siis istus ja ootas ta kõigest väest.
