Lucy Maud Montgomery

Lucy Maud Montgomery (ka L. M. Montgomery; 30. november 1874, Clifton, Prints Edwardi saar, Kanada – 24. aprill 1942, Toronto, Ontario, Canada) oli Kanada kirjanik. Tema tuntuim teos on romaan "Roheliste Viilkatuste Anne".

"Roheliste Viilkatuste Anne"

Tsitaadid väljaandest: Lucy Maud Montgomery, "Roheliste Viilkatuste Anne", tlk Piret Ruustal, 2001.

• Proua Rachel Lynde elas täpipealt seal, kus Avonlea suur maantee laskus alla tillukesse, leppade ja fuksiatega palistatud nõkku ning kulges risti üle jõekese, mis sai alguse Cuthberti vanatalu metsadest. Räägiti, et oma lätteil keerutab vetevoog tormakalt puude vahel sün­getes, saladuslikes lammikutes ja kärestikes, kuid Lynde'i Lohku jõudes oli temast saanud tasane, ontlik nire, sest isegi vesi ei pidanud proua Rachel Lynde'i ukse alt möö­da voolama ilma kohast sündsust ja väärikust üles näitamata. Küllap aimas ta, et proua Rachel istub aknal ja hoiab silma peal kõigel, mis liigub, olgu ojal või lastel, ja kui ta märkaks midagi kummalist või kohatut, ei puh­kaks ta mitte viivukski enne, kui on välja nuhkinud, et kes ja kus ja miks ja mis põhjusel. (lk 9)

• Olnuks see ükskõik kes teine Avonlea meestest, suutnuks proua Rachel nobedasti otsa peale saada ning mõlemale küsimusele üpris tõelähedase vastuse leida. Kuid Matthew lahkus kodunt nii haruharva, et teda pidi selleks sundima midagi tungivat ja ebatavalist. Ta oli ujedaim mees maamunal ega sallinud põrmugi, kui pidi minema võõraste sekka või ükspuha kuhu, kus tal kel­legagi vestelda tuli. Valge kraega Matthew kaariku pukis - seda ei juhtunud just sageli. Nii palju kui proua Rachel ka asja ei kaalunud, ei suutnud ta midagi välja nuputada ja ta pärastlõunane meelelahutus oligi rikutud. (lk 11)

• Matthew Cuthberti isa, loomult sama häbelik ja napisõnaline nagu ta järeltulijagi, oli oma kodu rajades pagenud kaasinimestest nii kaugele kui võimalik, ilma et ta siiski päris metsade rüppe oleks tõmbunud. Rohelised Viilkatused ehitati puhtaks raadatud maalapi kaugeimasse nurka ja seal seisis see täna­päevani, vaevu nähtav maanteelt, mille ääres teised Avonlea majad nii seltsivalt platsi olid võtnud. Proua Rachel Lynde ei nimetanud sellises paigas elamist ülepea mingiks elamiseks.

"See on lihtsalt olemine ja muud ei midagi," sõnas ta, kõndides mööda sügavate rattaroobastega, rohtukas­vanud rada, mida ääristasid kibuvitsapõõsad. "Pole siis ime, et Matthew ja Marilla on mõlemad veidike kent­sakad, kui nad seal niimoodi omaette nohistavad. Puu­dest pole suuremat seltsi, ehkki taevas teab, et selleks otstarbeks on neid sealkandis küllaga. Mina hooliksin küll pigem inimeste seltsist. Õigupoolest paistavad nad seal oma eluga üsna rahul olevat, aga küllap on see liht­salt harjumuse asi. Ihu harjub kõigega, isegi ülespoo­misega, nagu iirlane ütles." (lk 11-12)

• Marilla oli pikka kasvu kõhn, nurgeline ja ümarus­teta naisterahvas; tema tumedates juustes, mis olid alati kuklasse kõvasse pisikesse krunni keeratud ja kahe metallist juuksenõelaga halastamatult läbi pistetud, paistsid mõned hallid viirud. Ta tundus olevat piiratud koge­muste ja kalgi südamega naine, mida ta õigupoolest oligi, aga ta suu ümber aimus midagi päästvat, mis, kui see poleks olnud nii vaevumärgatav, andnuks ehk tunnis­tust huumorimeelestki. (lk 13-14)

• Proua Rachel tundis, et ta mõistus oli saanud ränga hoobi. Ta isegi mõtles hüüumärkides. Poiss! Kõikidest inimestest just Marilla ja Matthew Cuthbert adopteerivad poisi! Vaeslaste varjupaigast! Nojah, maailm hak­kab ennast kindlasti pea peale pöörama! Pärast seda ei raba teda enam miski! Mitte miski! (lk 14-15)

• [Marilla:] "Ja mis riskidesse puutub, siis on omad riskid pea kõiges, mida me siin maamunal teeme. Endagi laste sünnitamine on riskantne — ei kuku nad alati kõige paremini välja mi­dagi." (lk 17)

• Matthew nautis kaarikusõitu omal moel, välja arva­tud puhkudel, kui talle tulid vastu naisterahvad ja ta neile tervituseks noogutama oli sunnitud - sest Prints Edwardi saarel sa lihtsalt pidid noogutama viimsele kui vastutulijale, tundsid sa teda või ei.

Matthew pelgas kõiki naisi peale Marilla ja proua Racheli. Tal oli ebamugav tunne, et need salapärased olevused naeravad salamisi tema üle. Ehk oligi tal nõnda mõeldes õigus, sest oli ta ju üks kummaline kuju, koh­maka kere ja längus õlgadeni ulatuvate pikkade, raudhallide juustega ning pehme pruuni täishabemega, mida ta oli kandnud kahekümnendast eluaastast peale. Õieti oligi ta juba kahekümneaastaselt välja näinud umbes samamoodi kui kuuekümneselt, ainult et tollal oli ta veidi vähem hall. (lk 19-20)

• Pikk perroon oli peaaegu tühi; ainuke elav olevus, kes seal silma hakkas, oli platvormi äärel sindlivirna otsas konutav plika. Tä­heldanud muuseas, et tegemist on tüdrukuga, hiilis Mat­thew lapsele pilkugi heitmata temast küljetsi mööda nii kärmelt kui sai. Oleks ta vaadanud, poleks tal märka­mata jäänud pinge ja lootus tüdruku hoiakus ja näoilmes. Seal ta istus midagi või kedagi oodates, ning kuna tal peale istumise ja ootamise muud teha polnud, siis istus ja ootas ta kõigest väest. (lk 20)

• [Anne:] "Ma ei usu, et teie kunagi orvuna lastekodus elanud olete, sellepärast te ei saagi mõista, mismoodi seal on. See on hullem, kui te kujutledagi oskate. Proua Spencer ütles küll, et sedaviisi on inetu rääkida, aga ma ei tahtnud tegelikult pahasti öelda. Tahtmatult on nii kerge inetusi öelda, on ju? Tegelikult olid nad head, teate — varjupaiga inimesed. Aga varju­paigas on kujutlusvõimele nii vähe ruumi - kui teised orvud välja arvata." (lk 23)

• Tüdruk sirutas käe ja murdis metsiku ploomi oksa, mis kaariku külge kraapas.

"Kas pole ilus? Mida see teepervelt alla kummarduv, puha valge ja pitsiline puu teile meelde tuletas?" küsis ta.

"Seda et, ma'i tea," vastas Matthew.

"Noh, pruuti muidugi — üleni valges pruuti ilusa õrna looriga. Ma pole iial ühtegi pruuti näinud, aga ma võin ette kujutada, mismoodi ta välja näeb. Mina küll ei usu, et minust endast ükskord pruut saab. Ma olen nii inetu, et minuga ei taha keegi abielluda - kui just mõni mis­jonär. Ega misjonärid pole vist eriti valivad. Aga ma tõesti loodan, et ühel päeval saan endale valge kleidi. See on mu maise õndsuse kõrgeim ideaal. Mulle tohutult meeldivad ilusad rõivad. Ja nii kaua kui ma mäletan, pole mul eluski olnud ühtegi kaunist kleiti — aga seda enam on põhjust oodata ja loota, eks ju?" (lk 24)

• [Anne:] "Mul ei hakanudki laevas paha. Proua Spenceril ka mitte, ehkki tal tavaliselt hakkab. Ta ütles, et tal pole aega merehaige olla, kui ta peab vahtima, et ma üle parda ei kuku. Ta ütles, et pole veel näinud last, kes nii hirmsasti ringi kondab. Aga kui see ta merehaigusest päästis, siis oli ju lausa õnnistus, et ma ringi kondasin, on ju?" (lk 25)

• [Anne:] "Oi, siin on veel rohkem kirsipuid, ja kõik õit­sevad! Nii palju õisi ühel saarel. Ma juba armastangi seda saart ja mul on nii hea meel, et ma siin elama hakkan. Alati räägitakse, et Prints Edwardi saar on maailma kõige ilusam koht, ja mina kujutasin kogu aeg ette, kuidas ma seal elan, aga tegelikult ma ei oodanud, et see nõnda juhtub. Nii tore, kui su unistused täide lähevad, eks ole?" (lk 25)

• [Anne:] "Kas pole to­hutult vahva mõelda kõigile neile asjadele, mille kohta on midagi teada saada? Sellepärast mul ongi hea meel, et ma elan - maailm on ju nii huvitav. Kui me kõikide asjade kohta kõike teaksime, siis poleks pooltki nii huvitav, on ju?" (lk 25-26)

• Endagi üllatuseks oli Matthew'l päris lõbus. Nagu suurele osale sõnakehvadest inimestest, meeldisid tallegi jutupaunikud, kui nood võtsid vestlemise töö enda peale ega oodanud, et tema sõna sekka poetaks. Kuid talle poleks eales pähe tulnud, et ta võiks nautida väikese plika seltskonda. Naised olid kahtlemata hullud, aga tüdrukud olid veel hullemad. Ta jälestas nende kommet temast arglikult, külg ees mööda pugeda, silmanurgast pilke heites, otsekui oodanuks nad, et ta kugistab nad ainsama suutäiega alla niipea, kui nad sõnakesegi pil­lavad. Just seda sorti olid Avonlea hästikasvatatud prei­lid. Aga see tedretähniline võlutar erines neist suuresti, ja ehkki Matthew pikaldasele mõistusele oli üsna kurnav tüdruku kärme mõttelõngaga sammu pidada, leidis ta, et talle "plika jutuvada omamoodi meeldibki." Sestap siis tähendas ta oma tavalisel moel mokaotsast:

"Ah, räägi palju tahad. Mul pole selle vastu midagi."

"Oi, mul on nii hea meel. Ma tean, et me hakkame teiega toredasti läbi saama. Teate, milline kergendus on kõnelda, kui sul lastakse, aga mitte ei öelda, et laps räägib siis, kui kana pissib. Mulle on seda öeldud küll oma mil­jon korda. Ja inimesed naeravad mu üle, sest et ma tar­vitan suuri sõnu. Aga kui sul on suured mõtted, siis peab ju nende väljendamiseks suuri sõnu kasutama, eks ole?"

"Seda et, tundub päris mõistlik," ühmas Matthew. (lk 26-27)