Seal oli ilus elada! Irtõš on üks kaunimaist jõgedest, mida olen näinud. Volga on Irtõši kõrval loik. Aga Volga on ka ilus.
Irtõši paremal kõrgel kaldal asuvad Siberi külad, piiratud ilusaist seedrimetsist. Irtõsi madal pahem kallas on kaetud pajutaolise taigametsaga. Läbipääsmatu tihnik. Kaks isesugust meeleolu hoovab sealt, üks paremalt, teine pahemalt kaldalt. Ühelt poolt inimene, teiselt poolt metsloom. Pahemale kaldapoolele vaadates tunned enese abituna, väetina, väiksena. See avaldub otse füüsilise valuna rinnas.
See on hea valu. Kes kord Siberiavarust, selle metsamaa ruumi ulatust, looduse ürgjõulist nõidust on tundnud, ei vabane iialgi igatsusest selle muinasmaa järele. Kui igav näib Euroopa pestud ja pühitud loodus peale Siberit!
Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010, lk 91-92