Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2021/aprill

jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • Me saame luua parke ninasarvikutele ja elevantidele. Miks ei saa me anda inimestele avatud alasid? Miks me linnades keskkonda rüüstame? [---] Inimesed nälgivad. Nad vajavad toitu, nad vajavad ravimeid, nad vajavad haridust. Nad ei vaja pilvelõhkujat, mis majutaks võimuparteid ja ööpäevaringset telejaama.
  • Moskvas hakkas sel ajal juba tähtsat osa etendama mees, kes oli kuulus oma haruldase mõistuse ja haruldase inetuse poolest; ta oli abielus kõige ilusama moskvalannaga, ja vastupidi temale oli see moskvalanna niisama kaunilt rumal kui mees oli näotult tark. See mees oli matemaatikaprofessor Nikolai Vassiljevitš Bugajev. Tema poeg Borenka, kes tol ajal polnud veel sündinudki, armastas siis, kui temast oli juba saanud suur poeet Andrei Belõi, enda kohta naljatades öelda, et ilu poolest on ta läinud isasse, mõistuse poolest aga emasse.

Kõrgklassi alkohoolikud
püsivad tavaliselt pinnal
hoopis kauem
kui alamad madalapalgalised jotad
ja tõeliselt privilegeeritud
kõrgklassi jotad
ei pea üldsegi mitte
alkohoolikuna
kuulsaks saama

Kõrgklassi jotad joovad kodus
muretsevad koju kõik mis tarvis
võtavad end vabaks seni
kuni joomaperiood kestab
puhvriks sekretärid
ja naised ja lapsed
tõrjumas telefonikõnesid

  • Märta Tikkanen, "Sajandi armastuslugu", tlk Ülev Aaloe, Koolibri, 2018, lk 53
  • Ärasõidud. Ikka ühed ja samad ärasõidud. Ikka esimesed mereleminekud. Maast eraldumine toimus alati valus ja ühesuguses meeleheites, kuid see polnud iial takistanud mehi ära sõitmast, ei juute, mõtlejaid, ei üksnes merele kippuvaid puhastverd rändajaid, ja polnud niisamuti iial takistanud naisi neil minna laskmast, naisi, kes ise ei sõitnud iial, kelle hoida jäid sünnipaik, järelpõlv, vara ja kojutuleku mõte.
    • Marguerite Duras, "Armuke". Tõlkinud Malle Talvet. Loomingu Raamatukogu 1989, 11/12, lk 56
  • Leiva tähtsusest ja rahva suurest austusest selle vastu annavad tunnistust mitmesugused kombed. Leib oli püha. Nagu kirikuleiba - Kristuse ihu sümbolit - ei tohtinud maha pillata igasuguste tõbede ja õnnetuste kartusel, nii oli keelatud ka igapäevase leiva jalgade alla kukutamine. Leiva söömine oli pühalik toiming. Pidi sööma vagusi, ei tohtinud lobiseda, jalgu kiigutada ega ringi joosta, leivatükk käes. (lk 33-34)
    • Hella Keem, "Leivakünast ahjuluuani: Leivavalmistamisest ja sellega seotud esemetest". EKSA, 2020
  • Twitteri-ajastul muutub mõtlemisvõime millekski elitaarseks. Kogu saladus, miks eesti rahvas ja rahvuslik mõte, eneseuhkus ja identiteet püsis läbi nõukogude aja, seisneb paljuski selles, et inimesed oskasid lugeda ja mõtelda. See oli laialdaselt levinud oskus. Ma küll ei arva, et vabas ühiskonnas on selle oskuse kadumine väga süütu nähtus, et saabki nii läbi, et pole vaja keerulisest tekstist aru saada, küll on keegi, kes mõtleb, loeb, aru saab. Väikese rahva puhul on vahemaa tipu ja põhja vahel nii lühike, et iga inimene kolmnurga põhjas peab olema samal tasemel kui suure rahva tipus olijad.
    • Marju Lauristin, "Punane ja sinine: peatükke kirjutamata elulooraamatust". Eesti Ajalehed, 2010, lk 111
  • Proua Blunt oli aastaid käinud ringi pealaest jalatallani oma kadunud mehe riietes. Tunnetega ei olnud sel mingit pistmist: neid jaguvat, ütles ta, tema elupäevade lõpuni, nii et ei pea end poodides käimisele raiskama; küll oli neid: suitsukarva ülikondi, kaerakördi värvi alussärke ja pikki aluspükse, ruudulisi särke, peenesoonelisi sviitreid — tumesiniseid, kaitsevärvi ja halle —, kammvillast pükse, nahklappide ja tohutu suurte taskutega pintsakuid. Ruby oli veendunud, et lisaks oma isiklikule väljanägemisele on veel palju muidki asju, mis proua Bluntile üldse korda ei lähe. Mädanevad aknad, näiteks, umbrohi, vihmaveetorudes kasvavad puuhakatised, uudised, raha, tilgastanud piim, koerakarvad ja inimeste arvamus.
    • Kathy Page, "Nagu muusikas". Rmt: "Vabaduse teine kevad", tlk Anne Allpere, 1996, LR nr 24, lk 42
  • Palgavaesuse lokkamise kõrval on muidugi piinlik lugeda arvamusi ettevõtjatelt, kes veelgi odavamaid inimesi soovivad. Kas nüüd otseselt pärisorje, kuid ikka neid, kelle pealt saaks kenasti kulusid optimeerida.
  • Ettu sosistas: Kõige ilusam ja hirmutavam maailmas on võimalus leida armastust, nii sinu ema ütles. Ja et kui näed midagi, mis on väärt püüdmist, siis ei tohi loobuda enne, kui kõik lootus on kadunud. Kunagi ei tohi käsi rippu lasta, halada, taldu lakkuda ega anuda, seda ei alandu keegi hindama.
    • Katja Kettu, "Rose on kadunud". Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2019, lk 249

ei väsi naermast naeruautomaat
ning ümber karusselli siugleb vaatav laat
ning pumpab agregaat seal mingi välja rõõmu
kes pillab pisara saab kohe terve sõõmu
ning päiksevalgust uhkab igast laternast
ning valjuhääldi räägib üha ütleb aitäh tulemast

  • Katrin Väli, "Õnnelikukssaamine", rmt: "Eluase", 1978, lk 12
  • Mida võtab ette mõistlik ja tarmukas inimene, kui teda ootab õppetööst vaba päev, kui teda keegi ei utsita ja kui selle päeva õhtu tõotab tulla niisama tore kui hommik?
Mõistlikul inimesel, kelle pead kaunistab lõbus juuksepahmakas, ei olnud selles suhtes mingeid kõhklusi. Tuli ette võtta ainult üks asi — küpsetada õunakook.
  • Ehk internet võib tänapäeval küll teadmiste allikas olla, kuid nii nagu veeallikas on kõigest koht, kus põhjavesi maapinnale voolab, nii on ka internet kõigest koht, mille kaudu teadmised jõuavad suure hulga inimesteni, ent internet ise ei loo teadmisi... Ning kahjuks on see allikas ka mudane.
  • Nii nagu perekonna rahakott määrab ära kulutuste suuruse, määravad Maa ressursid ära inimkonna võimalused. Planeet Maa on nagu matkaja seljakott, milles on talletunud enam kui nelja miljardi aasta vältel ressursse, mida inimkond on kasutanud viimased paarsada tuhat aastat, eriti intensiivselt viimase paarisaja aasta jooksul, nii et on tekkinud üldine mure, kas ja kuivõrd jätkub matkajatel ehk inimkonnal moona ka järgmistele põlvkondadele, et nad saaksid oma matka ehk eksistentsi jätkata.
  • Minu elu on puhas privileeg, sest minu vanemad ei armastanud mind sellepärast vähem, et ma olin tüdruk. Minu kool ei seadnud mulle piire, kuna ma olin tüdruk. Minu õpetajad ei eeldanud, et ma ei jõua kuigi kaugele, kuna ükskord võin ma sünnitada lapse. Need mõjutajad olid soolise võrdsuse saadikud, kes tegid minust selle, kes ma olen täna. Nad ei pruugi seda teada, kuid nemad on need tahtmatud feministid, kes tänast maailma muudavad. Me vajame rohkem nendetaolisi. Ja kui te ikka veel vihkate seda sõna, siis oluline ei ole mitte sõna. Tähtis on mõte ja püüdlus, mis on selle taga. Sest mitte kõigil naistel ei ole samu õigusi, nagu on mul. Statistiliselt on need olnud tegelikult väga vähestel.
  • Valgus on aine, see ei püsi kunagi.
Kõik, mis elus selgeks saab, saab selgeks kiires sinises valguses, just nagu välk lõhestaks öö ja paljastaks ümbruse ühes varjude, urgaste, kõigega.
  • Ükski koduloom ei suuda olla nii vakka kui metsloom. Kultuurinimesed on kaotanud võime vakka olla ja peavad vaikusetunde võtma, enne kui loodus nad omaks tunnistab. Jahimees, veelgi enam piltnik, peab ennekõike õppima liikuma tasa, äkiliste liigutusteta. Jahimehed ei või teha, mida tahavad, vaid peavad sulama ühte tuulega ja maastiku värvide ja lõhnadega, omandama selle koosluse rütmi. Mõnikord kordub selles üks liigutus ikka ja jälle ja nad peavad selle kaasa tegema. Kui oled tabanud Aafrika rütmi, leiad, et see on üks ja seesama kogu tema muusikas.
    • Karen Blixen, "Aafrika äärel", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 13
  • Suur osa maailmast peab naist roojaseks. Eks meil on terve hunnik inimesi, kes arvavad, et naine on nõrgem, naine pole võimekas, naine on emotsionaalselt ebastabiilne ja nii edasi. Nad ei saa kunagi aru sellest, et emotsionaalset ebastabiilsust ei pea mõistma tingimata negatiivses mõttes. See on ju väga tark pool! Emotsioon on intellektuaalsuse üks osa. Kui sul seda ei ole, siis põhimõtteliselt oled sa lollakas.
    • Maria Faust, intervjuu: Margus Haav, "Ma ei ole publikule karjane", Postimees, 31. august 2020, lk 18
  • Kõik halvad mõtted võiksid muutuda iiristeks! See hoiaks ära palju igasugust jama ja poleks tarvis nii palju Selveris käia. Lisaks soovin kogu hingest, et kellelegi ei tehtaks kunagi liiga, ükskõik, on ta suur või väike. Olgem head! Selline asi meeldiks mulle küll väga, tõepoolest.
    • Kairi Look, intervjuu: Kätlin Vainola, "Iirised päästavad maailma", Hea Laps, juuli 2020, lk 10-12
  • Hallsilm tahtis uskuda, et täiskasvanuikka jõudes jääb rumalus jäädavalt maha. Ta ei teadnud, et lapsepõlvest võtab igaüks midagi kaasa. Kes rõõmsa meelelaadi ja otsekohesuse, kes aga midagi niisugust, mille üle saab edaspidi ühtelugu häbi tunda. Mõnel jääb argus liivaterade näol põlveketradesse ja eluaeg lähevad jalad hirmu puhul nõrgaks. Teine astub heade lootustega lapsepõlvemaalt välja ega pane esiotsa tähelegi, et valede sõlm on endist viisi keele sees — kuidagi ei saa tõtt rääkida.
  • [Jane Eyre Helen Burnsile:] Aga kui inimesed oleksid julmade ja ülekohtuste vastu head, talitaksid õelad alati oma tahtmist mööda: nad ei kardaks kedagi ja läheksid järjest halvemaks ning halvemaks. Kui meid põhjusetult pekstakse, peame kõigest jõust vastu lööma, et keegi meid enam iialgi peksta ei julgeks.
  • Onu osutus oivaliseks tantsijaks. Ta tegi mooriga selliseid nõksakaid pöördeid ja hoogsaid samme, et mooril käis külm jutt südame alt läbija kõik muu ununes sootumaks meelest. Moor oli tantsul nõtke kui osi ja kerge kui liblikas, tangorütm tuikas tal meelekohtades ja jalus. Kunksmoori jaoks polnud praegu peale tango mitte midagi olemas.
    • Aino Pervik, "Kunksmoor ja kapten Trumm", rmt: "Kunksmoor", 2011, lk 68-69
  • Kui mu isa ütleb, et tule siia, poiss, ma tahan sinuga rääkida, siis on kindel, et midagi on lahti. Sest kui midagi lahti ei oleks, siis ta ei ütleks, et tahab minuga rääkida, vaid hakkaks kohe rääkima.
  • Meri on ju suur ja ma pean saama laamendada nagu merigi laamendab. Aga meri on ikka vahva elukas küll. Mulle meeldib tema ükskõiksus. Temal täitsa kama kaks, kelle ta võtab või kelle jätab, keda kannab või keda uputab. Tema on! Vahel leebe ja nii soe ja õrn. Ja need päikeseloojangud, kui vesi on täiesti vaikne... Taeva peegeldus peal. Ja sina poed selle peegelduse sisse...
    • Aili Vint, intervjuu: Verni Leivak, "Aili Vint ja tema värviline kuma", Postimees, 29. mai 2010
  • [Thomas:] Mis kasu oli kirjutamisest, kui keegi ei lugenud, mis sul öelda on?
  • Tugevdage naise mõistust seda avardades ja see on pimeda kuulekuse lõpp, kuid kuna võim otsib alati pimedat kuulekust, siis teevad türannid ja sensualistid õigesti, et hoiavad naisi pimeduses, sest esimesed tahavad ainult orje ja teised mängukanne. Sensualist on ehk kõige ohtlikum türann, ning armastajad on naisi petnud, nagu ministrid on petnud valitsejaid, kes oma unistustes arvasid ennast esimesi valitsevat. (lk 97)
  • Kunstnike tegevus igas valdkonnas on ühiskonnale väga vajalik, kuna nemad peavad enda sees läbi töötama igasuguseid allhoovusi tunnete, mõtestamise ja teadvustamise tasandil, milleks teistel ei ole aega ega kutset. Kui selle valdkonnaga tegelevad inimesed ehk Peeter Lauritsa terminit kasutades "tunnetustöötajad" on ühiskonnast puudu, siis tekivad probleemid.
    • Helena Tulve, intervjuu: Mari Hiiemäe, "Tulve: heliloojate käekäik sõltub tellimustest", Postimees, 7. september 2020, lk 18
  • Kõik peab olema täpne, tüse ning eksimatu. Päevade, aastate töö olgu kontsentreerit iga minuti-, sekundile. Mitte midagi ei ole tarvis oodata. Kõik peab sündima iga minut täiesti hiilgavalt, täiesti tervikuna. Maha umbkaudne laisk looderdamine, mõnulemine ning šick boheemlase poos! Pane tähele: - asi peab olema järsk ning tõsine ning sügav.
    • Karin Lutsu päevik 1923, 1. november; rmt: "Karin Luts. Konfliktid ja pihtimused. Näitus Tartu Kunstimuuseumis 08.10.2004-01.05.2005", 2005, lk 96
  • Täiuslik laul on minu jaoks kinnipüütud inspiratsioonihetk, mida on vaevu puututud. Kui hea idee mind tabab, on see, nagu oleks ma loopinud õhku posu värvilisi žonglööripalle ning teinud neist uduse (kuid kauni) foto. Kui ma selle foto ilma töötlemata ära ilmutan, on mul täiuslik pilt. Kui ma olen kindel, et saan parema foto (ainult natukene parema), kui ma žongleerin uuesti, enne kui pimedaks läheb ja valgus muutub, siis on kõik pekkis. See on see koht, kus maasistumine ja kunstitegemine käivad koos. Kulutada tund tunni järel, otsides vaevaga täiuslikku rida või noodijärjestust, on umbes sama viljakas kui uidata mööda maailma, otsides täiuslikku puud, mille all jõuda valgustuseni.

alamlehed