Éva Janikovszky

Ungari kirjanik

Éva Janikovszky (23. aprill 1926 Szeged – 14. juuli 2003 Budapest) oli ungari lastekirjanik. Eesti keeles on tema raamatutest ilmunud:

  • "Kui ma oleksin suur" (Ha én felnőtt volnék). Tõlkinud Aino Pervik. Tallinn: Eesti Raamat 1980
  • "Minuga juhtub alati midagi" (Velem mindig történik valami). Tõlkinud Aino Pervik. Tallinn: Eesti Raamat 1980, kordustrükk Tiritamm 2003
  • "Usu või ära usu" (Akár hiszed, akár nem). Tõlkinud Aino Pervik. Tallinn: Eesti Raamat 1980, kordustrükk Tiritamm 2004
  • "Ole õnnelik, et on poiss!" (Örülj, hogy fiú!). Tõlkinud Edvin Hiedel. Tiritamm 2004
  • "Ole õnnelik, et on tüdruk!" (Örülj, hogy lány!). Tõlkinud Edvin Hiedel. Tiritamm 2004
  • "Kellesse see laps läinud on?" (Kire ütött ez a gyerek?). Tõlkinud Kaur Mägi. Hotger 2005
  • "Vasta ilusti, kui küsitakse!" (Felelj szépen, ha kérdeznek!). Tõlkinud Joonas Jõgi. Petrone Print 2015
Éva Janikovszky haud


  • Olla kogu aeg hea on kohutavalt igav ja pealegi väsitav.
  • Suur teeb, mis tahab, laps aga peab tegema seda, mida suur tahab.
  • Kui ma oleksin suur ja abielluksin, siis elaksin sellises korteris, kus võib toas jalgpalli mängida ja potis tammepuud kasvatada, vannis kuldkalu pidada, ja ilmaski ei pea midagi ära viskama, sest ruumi jätkuks kõigele, mis ma koju toon: maast korjatud kastanimunadele, roostes raudnaeltele, krussis traadile, äravisatud trammipiletile ja haigele siilikesele.
  • Sügisel võiks iga laps loigu sisse astuda, aga mina astuksin kõige sügavamasse, sest mina olen nende isa.
    • Éva Janikovszky, "Kui ma oleksin suur". Tõlkinud Aino Pervik. Tallinn: Eesti Raamat 1980, lehed nummerdamata


  • Kui mu isa ütleb, et tule siia, poiss, ma tahan sinuga rääkida, siis on kindel, et midagi on lahti. Sest kui midagi lahti ei oleks, siis ta ei ütleks, et tahab minuga rääkida, vaid hakkaks kohe rääkima. (lk 8)
  • Mu ema armastab väga korda, seepärast me võime uut aastat alustada alles siis, kui oleme vana ära lõpetanud. Tõsi küll, mina lõpetasin selle ära natuke varem kui teised, sest minuga löödi ainult üks kord vaarikajoogi klaasi kokku, siis pidin ma magama minema, ja nemad kõlistasid öö läbi oma klaase. Aga uut aastat alustasin mina varem kui teised, sest kõik magasid veel, kui ma läksin rõdule pasunat puhuma. (lk 12)
  • Ma ei käinud veel kooliski, kui nad juba Borile ütlesid, et vaadaku ta ette, et nüüd langetatakse otsus tema tuleviku kohta, ja minul oli tast vaesest nii kahju, sest ma teadsin, kui paha see on, kui üks asi sulle peale langeb. (lk 20)
  • Õnneks aga on Muri nii taltsas, et kui meile tuli volinikutädi elanike kirjaga ja karjus, et ühes korteris ei tohi nii palju koeri pidada, eriti veel nii suuri nagu see pühvel, siis oli Muri ainus, kes tädi nähes rõõmustas ja talle kohe käppa andis. Kuni ema kohvi keetis, sügas volinikutädi Muri kõrvatagust ja Pontulontu ja Täpi haukusid nende peale. (lk 29)
  • Éva Janikovszky, "Minuga juhtub alati midagi". Tõlkinud Aino Pervik. Tiritamm, 2003


  • Ma tean, et kui minult midagi küsitakse, siis pean ma ilusti vastama, sest kui ma ei vasta, siis pahandatakse minuga, et vasta ilusti, kui küsitakse! (lk 3)
  • Ma tean ka seda, et kui minult midagi ei küsita, siis ei pea ma ilusti vastama, sest kui ma ikkagi vastan, siis pahandatakse minuga, et sinult ei küsinud keegi! (lk 4)
  • Ma läheksin meeleldi külaliste sekka, kui nad ei katkestaks oma vestlust ega vaataks kõik minu poole, ja ei küsiks ainult seda, millele ma ei oska ilusti vastata. (lk 14)
  • Ma ütlesin issile ka, et küll on kahju, et täiskasvanud küsivad alati lastelt, selle asemel, et lapsed võiksid küsida ja täiskasvanud neile ilusti vastata. (lk 17)
  • Onu Kálmán ei küsi minult kunagi, kelleks ma saada tahan, vaid et kui minust maadeuurija saab, siis mida ma meelsamini uuriksin, kas vihmametsi, kus on palav ja tiigrid, või jäävälju, kus on külm ja hülged. (lk 25)
  • Ma tahaksin küll täiskasvanutele ilusti vastata, et nad saaksid minuga vestelda. Sellepärast ei vastagi ma neile ainult jah, ei, hästi, ei midagi, vaid ma õpin ära kõik need ilusad sõnad, mida täiskasvanud teavad. (lk 31)
  • Éva Janikovszky, "Vasta ilusti, kui küsitakse". Tõlkinud Joonas Jõgi. Petrone Print


  • Isa ütleb mulle tihti, et vaata ette, sa viid mind endast välja. Aga see juhtub alati liiga hilja, sest selleks ajaks on ta juba väljas.
  • Sest ajast peale, kui ma suureks kasvasin ja rumalusi räägin ja väljakannatamatu olen ja mind on paha vaadatagi, ütlevad kõik, kes mind näevad: Kas see on siis teie poeg? Lausa uskumatu!
  • Ja kuigi mu perekond teab hästi, et kõik pubekad on väljakannatamatud, räägivad nad omavahel siiski, et mis liig, see liig, ka nende kannatusel on piir ja nii see enam edasi kesta ei või. Ainult seda nad veel täpselt ei tea, et kuidas see siis edasi kestma peaks.
  • Nüüd, kui ma suur olen ja peast põrunud ja ninakas ja topakas ei ole minuga võimalik rääkida. Aga ikka kõik räägivad. Kuigi nad teavad, et kui nad minu poole pöörduvad,on see sama hea kui rääkida seinaga. Ma ei tea, mispärast sein ei vasta, mina ei vasta seepärast, et sellest ei tule midagi head. Korralikult vastata ma ju niikuinii ei oska.
  • Minu arvates on elu täiesti talutav ja sellega ei peaks pidevalt inimesi hirmutama, mina tunnen ennast elus küll täitsa hästi, isegi kui see nii välja ei paista.
    • Éva Janikovszky, "Kellesse see laps läinud on". Tõlkinud Kaur Mägi. Hotger 2005, leheküljed nummerdamata

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel