Vikitsitaadid

Flo Kasearu

eesti kunstnik

Flo Kasearu (sündinud 24. aprillil 1985) on eesti kunstnik, alates 2013. aastast omanimelise majamuuseumi tegevjuht.

Flo Kasearu

Intervjuud

muuda
  • [Enda majamuuseumist:] Kümme aastat tagasi ei mõistetud kohe, kas see on nali või päris. Ka mulle endale jäi tunne, et tegemist on väga hea naljaga, ja kümme aastat hiljem on nali endiselt naljakas, samas ka tõsiseltvõetav. Põhiolemus – see, et sarnaselt poe pidamisega ma mängin, et mul on endanimeline majamuuseum, – on sama. Küll detailid ja eksponaadid ja elu on pidevas muutumises. Hetkel on meil hoovis konteiner, kuhu on vaja keldrist tõsta kogu saja-aastane muld. Kes teab, mis selle vabaneva pinnaga siis kõike teha saab. Ehk olukord pidevalt muutub. Kümnenda tähtpäeva puhul 24. aprillil sai sünnipäevalast ehk muuseumi natuke üles ka mukitud.
Aga kontseptuaalses mõttes on ikka kõik sama, ainult põhjalikum, läbimõeldum, lõbusam, huvitavam, ägedam ja toredam. Ma olen ise väga kärsitu inimene ja kui mingi osa hakkab ära väsitama, siis tekib kohe isu seda muuta, ja nii see muuseum paisub. Kümne aastaga on vähemalt 16 tööd juurde tulnud. Mõned tööd tulevad ise niimoodi juurde, et ei taipa neid töödena esitadagi.
  • Maja ise on endiselt selline, nagu siia aguliromantikasse sobib. Katus on küll ära vahetatud vahepeal, sest vihma tõesti sadas enne tuppa, nagu Tallinna kaasaegsetele muuseumitele tavapärane, mõtlen Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM).
  • Aga jah, tuumkontseptsioon on sama: ma nimetan seda oma majamuuseumiks, näitan siin ainult enda kunsti, pluss mõned koostööprojektid on ka, aga ikkagi siin majas toimuv keerleb irooniliselt enamasti ainult minu isiku ja kunsti ümber, et saada vajalikku sümboolset kapitali endale.
  • Mu muuseum on senini minu kõige suurem ja kauem kestnud projekt/nali/kunst. Tavaliselt on näitused üleval kuskil paarist nädalast kuni maksimum aastani, ja siis sealt edasi läheb näitus kodukale üles või kogude osakonda või heal juhul kellegi seinale või kollektsiooni.
Mulle tulevad siia ka inimesed välismaalt, neile soovitatakse minu majamuuseumi, sest see on niivõrd teistsugune kogemus kui see, mida näeb klassikalises kunstiinstitutsioonis. Ma nüüd ennustan, aga kui mind lõpuks enam ei ole, siis on võimalik, et see projekt jääb kõige rohkem minust kõlama. See on ka rahvusvaheliselt minu tuntuim projekt. Siin muuseumis ei ole mul kuskil klassikalisi valgeid seinu. Töötan praegu näiteks roosa tribüüni peal, teen enda elava kunstniku monumente juurde, – see tribüün on hetkel minu stuudioks.
  • See, et sa saad minna kellelegi külla, on teistsugune ja nihestatum, isiklikum kogemus kui minna anonüümsesse galeriisse.
  • Mu külastajatel on ka natuke niisugune mõnus kohmetus, et nad ei saagi aru, kus siin on tavaelu ja kus kunst; kui inimesed siin liiguvad, siis kes on elanik või performer? Või kas mingi ese on kunstiobjekt või eluobjekt? Kus täpselt see piir läheb? Kõik on natuke hägune, ja ma ise naudingi kõige rohkem projekte, kus ei saagi täpselt aru, kas see on nüüd kunst või päriselu. See on minu arust kõige võluvam, kui sa täpselt ei tea, kas see on kunst. Külastajad saavad siit mingisuguse elu ja poeesia ja kunsti Gemüse, supi.
  • Eks korterimuuseumi saaks ka teha, aga ma arvan, et paljud lihtsalt ei ole huvitatud võõraste inimeste kutsumisest oma isiklikku ruumi. Suur osa kunstnikke reeglina keskenduvad pigem kunstile ja ei taha seda muu olmega segada. Neil on pigem eraldi puhtad stuudiod töö tegemiseks. Minul pole stuudiot kunagi olnud, vaid töötan, kus saan. Suvel oli mul stuudio näiteks Käru jões. Palava ilmaga olin savivoolimise parvel – ideaalne stuudio. Õhtul sai kõik kokku pakitud ja uuesti siin Tallinnas muuseumi esemekogus ehk köögis laua peale pandud teistele vaatamiseks. Mind huvitab väga elu ise koos kunstiga selle vahel.
  • Vajalik privaatsus on vajadusel tagatud. Poeg saab minna kappi, kus tal on tegelikult terve tuba ära peidetud ja teised leiavad ka vajaliku nurgataguse. Eks perekond on juba harjunud: meie 11-aastane laps on elanud kümme aastat muuseumis. Me tõesti ei saanud küsida siis üheaastaselt temalt, kas see on talle okei, vaid ta sündis siis, kui majamuuseumi mõte oli juba olemas. Vahel tõesti on juhtunud, et ta tuleb koju ja peab külastajategrupist läbi pugema, et oma tuppa jõuda. Nüüd on teine laps ka juba sündinud muuseumisse ja eks see muuseum on ka nende elu osa.
  • [Austria festivaliprojektist "Disorder Patrol":] Sihikul oli see fenomen, et kui sa omad mingit võimu või oled kuskil võimu juures, siis inimestel tihti võimendub soov oma võimu kuritarvitada ja sellega ka üle piiri minna. Keskkond või olukorrad loovad tingimused, kus meie erinevad käitumismustrid vallanduvad. See on nagu koolikiusamisel. Üks hakkab ees peksma ja need, kellel on see geen sees olemas, teevad seda järele. Üksi olles ta seda ei teeks. Et jah, kostüüm muudab ruumi ja suhete dünaamikat, minul küll vahest tekib teistsugune tunne, kui näen politseinikku avalikus ruumis.
  • Mul oli patrulli kostüüm tehtud tavapärasest suuremaks, aga ta on seal piiri peal, et kui sa näed neid esimest korda, siis sa mõtled, et kas see ongi mingi uus komando või erafirma. Siis võib-olla alles mingi aja pärast saad aru, et nad teevad natuke sellist veidramat asja, et nad ei ole tegelikult päris. Mind jällegi huvitas just see aspekt, et sa kohe ei taipa, et see on kunst.
Nad ilmuvad sinna parki, alguses näed ühte, siis tuleb teine veel, siis tuleb kolmas: neid oli kokku kaheksa jalgpatrulli ja kaheksa ratsapatrulli. Siis mängis seal ka grupidünaamika, et mida rohkem on patrullijaid, seda rohkem tekib küsimus, et mis siis nüüd juhtunud on. Kogu see psühholoogia, mis su peas hakkab kerima ja igaühel erinevalt. Pluss seal oli kummastav olukord: selleks, et tohiks hobustega sinna parki minna, pidi palkama turvafirma, kes valvas neid hobuseid oma patrulliga. See patrullijate omakorda patrullimine oli päris üllatav ja ootamatu lisakiht kogu sellele ideele.
  • Nojaa, seda ma olen korduvalt igal pool öelnud, et ma ei suuda teha surmtõsist kunsti. Kui ma vaatan teiste kunsti, siis muidugi mõni surmtõsine asi ongi väga hea, aga ma eelistan ikkagi ise kõige rohkem vaadata ja nautida sellist kunsti, kus on natuke huumorit või absurdi peidus.
Mulle endale väga meeldib nali ja nalja teha ja mulle väga meeldib naerda teiste naljade üle. Mina nimetan huumorit elus ja kunstis justkui teatud esteetikaks. Ma liiga palju tähtsust praegusel perioodil oma kunstiteoste visuaalsele esteetikale ei pane, sest mulle meeldib kontseptuaalsus, aga iroonia pretendeerib asendama seda visuaalselt esteetikat. Sest kui on ainult tõsine, tõsisel teemal, siis no tõsist on niikuinii juba elus päris palju. Ja muidugi on kõige parem siis, kui teosel on olemas nii irooniline kiht, nii tõsine kiht, nii esteetiline kiht kui ka poliitiline kiht – et mida rohkem on kihte, seda parem on kunstiteos.
Sa võid näha teoses ainult tõsist asja, aga sa võid ka näha huumorit ja siis jõuda läbi huumori selle tõsise juurde. Minu jaoks on see natuke nagu tragikomöödia: natuke sa näed, et seal on draamat, aga samas on nagu ka komöödiat. Jaa, huumor on väga oluline, eriti praegu ja järjest rohkem siin tänases maailmas.
  • Ma lihtsalt olen uudishimulik ja kärsitu inimene. Vahel tundub, et elu on liiga aeglane. Siis sünnivadki ideed, mis pigistavad mugavat igapäevaelu. Mulle meeldib, kui minu ideed ja mõtted ei pane ainult mind kipitama, vaid kanduvad üle ühiskonda. Mul on väga selektiivne mälu, ilusad ja loogilised asjad ei jää meelde, aga igasugused ebakõlad hakkavad kohe mingit mängu mängima.
  • Valupunktid on ikkagi kuidagi orgaaniliselt tulnud. Ma ei lähe hommikuti stuudiosse, et nüüd hakkan kunsti kuidagi kunstlikult tegema. Sellist asja ei ole, pigem ma teen seda tähelepanelikult ja sujuvalt enda elu keskkonnas.
  • Mulle ei sobi ainult ühele teemale jääda ja siis seda lõputult lammutada. Formaadi mõttes ka: ma olen õppinud maali, aga ma ei suuda nagu Kaido Ole, mu õppejõud, või nagu teine õppejõud Tõnis Saadoja – nad ainult maalivad. Mulle on olnud vajalik ka teisi erinevaid meediume katsetada. Vahel tõesti tunnen vajadust maalida. Ajas on kõik muutuv. Praegu lihtsalt on fookus uuel muuseumi elanikul. Maailm on ka praegu selline segane, et ei teagi täpselt, mida tegema peaks.
  • Võib-olla ma kunstnikuna kasutan võimu ka ise ära linnaruumis tegutsedes. Võim on maagiline. Sellest sünnib tihti palju head, aga ka palju ebainimlikku. Kõik sõltub võimu doseerimisest.
  • Aga ma olen väga nõus sellega, et selline abstraktne, universaalne ja kasvõi poeetiline võimuteema on väga huvitav ja intrigeeriv. Paljudes teostes on see kuskil olemas. Isegi oma peas sa saad ju vaadelda, et milline mõte nüüd rohkem võimu saab.
  • Lähisuhtevägivalla taga on samuti psühholoogia oma eri värvidega. Inimestega manipuleerimine, teadlik teadvuse muutmine ja meele orjastamine on uskumatu, mida üks inimene suudab võimu eesmärgil teise inimesega teha.
  • Mina tahtsin "Disorder Patrolis" avalikus ruumis kasvõi korraks panna inimesed mõtlema, et see võib olla päris. Nähes, et tegelikult on midagi üle võlli, nad tajuvad, et nendega on kunstiliselt manipuleeritud. Heas mõttes, sest keegi ei teinud kellelegi kurja selles kunstiprojektis. See on mäng manipuleerimise ja võimuga, et näidata, kuidas päriselt kasutatakse ära võimupositsiooni.
  • Mu lähisuhtevägivalla teemaline näitus "Elust välja lõigatud" Kunstihoones aastal 2021 on samuti väga seotud sellega, et nõukogude ajal kõik, mis eraelus toimus, oli privaatne, ja sellest ei räägitud. Tagajärjeks on meil nüüd vägivallajuhtumite suur statistika. Inimesed julgevad rääkida oma peredes toimuvast ja abi otsida.
  • Tartu Kunstimuuseumis 2020. aastal toimunud näitus "Ohustatud liigid", mis on (väikese) äri lõpetamisest, räägib postsoveti ajast, kui kõik tegid mingisugust äri ja väikepoode kasvas kui seeni. Minu emagi hakkas oma nurgapoeäri ajama. Supermarketid oma pealetungiga on muutnud inimeste hoiakuid ja tänaseks on väikepoed kaduv nähtus.
  • Ma teadlikult ei otsi ega seo oma teoseid ajaloo linkidega. Mina töötan rohkem kõhutundega.
  • Kõik mõjutab. Üheksakümnendaid nüüd kuidagi eraldi välja küll tooma ei pea. Unustatud juba. Sel ajal tehtud enda koolitantsuvideo salvestasin ka "Titanicu" filmiga üle, läinud kõik.
Mäletan, et vaatasin neid seebikaid, mis tulid telekast, nagu "Vaprad ja ilusad". Mulle tundub, et ma olin meinstriim noorukieas, kes tarbis seda, mida sel ajal oli, ja ei mõtestanud ega täheldanud huvitavaid fenomene. Olin selline tubli laps koolis, kes õppis ja käis trennides.
  • Et ma alguses ei jõudnudki kontseptuaalsesse kunsti, tuimalt maalisin vaase ja tasse Pärnu kunstikoolis, vaatasin seepe ja muudkui maalisin. Seal ei olnud midagi pistmist sellega, kuidas märgata ja suhestuda enda ümber toimuvaga. Ja ema maksis EKA-s esimese aasta eelarvevälisel kohal õppimise eest. Hiljem sain aru, et olen ikka õiges kohas ja ka õpetajad märkasid mind. Edasi õppisin juba täieõiguslikult ja maksuvabalt.
  • Eelmisel suvel olime läti kunstnikuga Elina Vitolaga Lätis nii-öelda miniresidentuuris ja siis mõtlesime välja sellise teose, nagu pronksist puuk, millest üks hilisem versioon jõudis ka mu aias siin hobuse kannikale. See pronksist puuk nimega "Sick" on minu jaoks kommentaar Venemaa sõjale Ukrainas. See on olukord, kus keegi vaimult väike omab väga suurt võimu, suutes halvata või surmata inimesi. See puuk on nagu Putin, vormilt ja vaimult väike, aga võimu on tal metsikult. Sellisel kujul olen pannud Ukraina sõja oma kunsti. Eks sealgi on natuke irooniat, sest ma ei suuda jälle surmtõsiselt tegeleda ka sellise surmtõsise teemaga.
  • Ma olen olnud ema kõrval, kes on kümme aastat juhtinud Pärnus naiste tugikeskust. Seega olen näinud, mis selles maailmas toimub ja arutanud võimalusel kaasa. Tunnen neid inimesi ja olukordi. Olen isegi mitmel spetsiaalsel koolitustel osalenud ning seda kõike oli juba väga palju enda sisse kogutud. See teema vajas väljundit. Kunst on minu väljund. Ja selles teemas ei ole ainult üks ohver, vaid seal on ka vägivaldur, kohalik omavalitsus, kohtusüsteem, lasteaiad, juriidika, psühholoogia ja majanduslik pool – väga-väga kompleksne teema.
Küsisin näitust tehes emalt väga palju tagasisidet, et kas nii on okei, kas see ei riiva kedagi. Ma ei taha kunstiga kellelegi haiget teha. Muidugi ma tahan olla ka julge: tuua huvitavaid aspekte välja, natukene head provokatsiooni ka sisse panna, aga mitte nii, et see kellegi turvatunnet ja väärikust riivaks.
  • [lähisuhtevägivalla all kannatanuist:] Meie nimetame neid ellujääjateks. Me ei taha nimetada inimesi oma elus ohvriteks. Nad on ellu jäänud ja sellise suure õppetunni enda jaoks ära õppinud. Seal suvelaagrites on ellujääjad ja nende lapsed. Olen seal palju tegevusi, workshop'e teinud, performance'eid ja muid loovtegevusi. Ma olin kuidagi juba nii kokku kasvanud nendega, et väga julgustav oli teha seda näitust.
Nägin, kui teraapiline oli näituse ettevalmistamise protsess neile naistele. Kunstnikul on iga näitusega mingi egotripp peidus. Selle näituse puhul tegin midagi, mis tõesti on väga oluline. Ühiskonnale oli see näitus vajalik info mõttes, sest paljud ikkagi ei tea ja ei saagi teadma midagi lähisuhtevägivallast ja selle olemusest. Ellujääjaid said juurde väge sellest, et nende teemat kaasaegse kunsti võtmes nii suurel pinnal on kajastatud. Neist igaühel oli seal mingis loos või mingis töös äratundmisi ja neil oli hea meel, et see oli seal väljas. See kõik oli uskumatult ilus ja tundlik osalistele ning näituse külalistele.
  • Minuga juhtus üsna sarnane asi, kui sattusin vaimse ja materiaalse vägivalla all kannatava ohvri rolli ärilises koostöös. See oli sel hetkel naljakas ja hirmutav. Ma olin näituse ära teinud ja siis tegelikult elasin läbi suhteliselt samu samme, mida kogevad kõik lähisuhtevägivalla ohvrid. Ma sain õnneks sellest välja, paludes ka abi ja lõpetades kõik suhted selles koostöös. Väga kerge on sattuda erinevasse vägivaldsesse olukorda ka siis, kui arvad, et sa seda teemat valdad.
  • Kunstnik olemine ei ole tegelikult lihtne töö. Mitte nagu mõned arvavad, et kunstnik hobi korras teeb midagi ja milleks on talle vaja ravikindlustust ja muid sotsiaalseid hüvesid. Kunst on tõsine töö tegemine, kus sa pühendud, unustades aja enda ümber.
  • Üllatun isegi, kui ma oma hea ideega kohtun. Teine asi on muidugi selle idee teostamine. Ma ei jäta asju kergelt pooleli. Aga ei ole ka oluline, et ma oma kätega pean kõik teosed ära tegema. Idee on kõige olulisem.
  • Ma fännan seda, kui oma portfooliot vaadates tõded, et oo, see ja see oli hea idee. Kui idee on dialoogis universaalsete maailmaprobleemidega, siis see rõõmustab mind, et ma suudan suhestuda maailmaga selliste lõbusate ja kunstiliste ideede ja žestide kaudu.
  • Oma elu peab igaüks ise enda jaoks mõtestama ja kunsti tegemine on tegelikult lihtsalt selline lõputute võimalustega elu mõtestamise viis. Kunstnik olles saan ise valida teemad, mis mind huvitavad. Kunstiga saan nihestada igapäeva reaalsust ja vältida rutiini.
  • Tänane reaalsus on mõneti hirmutav. Teengi selle puugi hobuse tagumikule ja see on mängulisem ning annab mulle mingi paralleelreaalsuse, mis on minu loodud. Ja mida rohkem ma oma töödest räägin, seda rohkem minu loodu reaalsuseks muutub.


  • Publikule ei pruugi koita see küsimus kunstniku vastutusest ega ka sellest, et ka ideed ja kontseptsioonid võivad olla kunst, mitte ainult käsitöö.
  • Eks olulist osa kasvamises mängis ka vahetuses Berliinis õppimine. Seal saad aru, mida kunstimaailm endast tegelikkuses kujutab. Eestis on ju kaunis lihtne pildile pääseda, aga suurlinnas on hoopis teised parameetrid. Samas tekkis mul Berliinis tunne, et ma ei taha seal kunsti teha. Seda on seal liiga palju, mis teatud mõttes ka devalveerib. Nii pead hakkama looma selles suures hulgas eristusi, tegema valikuid või võtma omaks mingi suuna.
  • Näitlejad lähevad kuhugi teatrisse tööle, nad on jälle kuskil turvalises keskkonnas, kunstnikuna sa hulbid üksi. Majamuuseum oli minu turvaline ja toetav lahendus. Nägin võimalust mängida ühe galeriiruumi asemel kogu majaga, koos pööningu ja hooviga. Aga eks see postuumsuse küsimus on ju irooniline – see, et kunstnikud saavad tihti kuulsaks pärast surma. Eesmärk oli ühtlasi teha majamuuseum, mis oleks sümboolne kapital, kunstiteos ja kontseptuaalne projekt.
  • Ma ei oleks eal seda näitust ["Elust välja lõigatud"] teinud, kui mu ema ei juhiks naiste tugikeskust. Ma poleks söandanud, eriti kui mul ei ole mingit sidet; kui oleksin lihtsalt kannustatud selle küsimuse sotsiaalpoliitilisest aspektist ja aktuaalsusest, mille laineharjal sõita. Läbisin äsja sotsiaalkindlustusameti vägivalla kriisitöötajate koolituse, samal ajal kohati näitust üles pannes. Kui sa pole lähisuhtevägivallaga kokku puutunud, siis sa ei aimagi, kui palju peab üks abi vajav inimene teadma sellest, milliste õigete sõnadega rääkida politseis ja kohtus, et oleksid nii-öelda menetluskõlbulik. Sa pead teadma ja tundma eri süsteeme, et end aastatepikkusest kohtusaagast läbi närida. Selle tarvis on tihti vaja ka palju raha, sest kõik naised ei vasta riigiabi saamise nõuetele.
  • Paljudes institutsioonides kohtab endiselt patriarhaalset suhtumist, ja mul ei ole aimugi, millal me saame võrdsema ühiskonna, kus ka naine on inimene.


  • Minu kunst on suures osas "tee-seda-ise", pigem isegi "taastooda-seda-ise", suhestudes kõige ümbritsevaga ning meenutades oma sisult siiski rohkem asjade ümberpaigutamist ja ümberkorrastamist. Viis aastat tagasi, kui ma selle maja [praegu Flo Kasearu Majamuuseum] sain, ei olnud siin keegi rohkem kui sada aastat remonti teinud. Mõnda aega ei toonud ma endaga midagi kaasa, vaid lihtsalt koristasin, viskasin asju ära ja tegin parandustöid. Et mul ei olnud ka eriti palju raha, pidin remonti tegema oma kätega omaenda rütmis. Ei olnud ka vett ega elektrit. Vähehaaval sai aga sellest minu maja.
  • Kunstnikuna olen spontaanne ja kärsitu. Ma ei saa lihtsalt oma töid galeriisse välja panna ja oodata, vähemalt mitte alati. Mulle meeldib katsetada erinevaid väljendusvõimalusi. Avalikus ruumis ei saa publik valida, kas ta tahab või ei taha kunsti näha. See on lihtsalt olemas ning avatud erinevateks tõlgendusteks. Avalikul kunstil on ka oma aeg ja ruum. Iga kord on see erinev, sest muutub taustsüsteem. Mulle isiklikult meeldib rohkem, kui mu teosed on asetatud konkreetsesse aega.
  • Berliinis ja Istanbulis ei meeldinud mulle välismaalaseks olemine. Mulle tundus, et ma ei suuda piisavalt kiiresti reageerida, ning et ma ei tunne piisavalt hästi oma ümbrust. Berliin ja Istanbul on mõlemad liiga ülerahvastatud. Eestis on meil jällegi puudus inimestest, kes ütleksid asju valjul häälel välja – siinsed inimesed on tagasihoidlikud ja ei armasta kuigi palju rääkida. Eesti on nii väike, et kõik teavad üksteist. Samas, kui teha siin lahedat asja, võib sinust saada kohalik superstaar.
  • Minu jaoks peab hea kunstiteos suutma peegeldada oma vormiliste piiride kaudu selget kontseptuaalset mõtet.


  • FKM peegeldab minu igapäeva. FKMi puhul on tegemist oma koha leidmise, defineerimisega, enda kehtestamisega ning tuleviku projitseerimisega. Vabakutselise kunstnikuna töötan iga päev kui muuseum. Ma olen oma kunstiprojektide loominguline ja tehniline juht, pean kommunikeerima ning turundama ennast, täitma igapäevaseid administratiivülesandeid, vastutama majanduslikult kõige selle eest, lisaks tegelema pidevalt loomingu hoiustamise ja säilitamisega.

Tema kohta

muuda
  • See, mida ta tegi oma majamuuseumi roostes plekk-katusega ("Uprising", 2015), ma mõtlen videot, kus roostes katuseplekist üleelusuuruseid mängulennukeid volditakse, selle teo leidlikkus, nihestusvägi, aga ka loomulikkus või see tunne, et kui loomulikult võib ühest katuseremondi teost sündida teos, see… võttis karbi lahti. Lisaks on Kasearu korduvalt loomaliku, originaalse loomejõulisusega väljaspool omaelulist sfääri valusmõjusalt sekkudes oma sotsiaalset närvi tõestanud, olgu siis Pärnu naiste varjupaiga asukaid abipolitseinikuks ordineerides või rahapuuduse ettekäändel pimendatud Tallinna tänavail küberhobust jooksutades ("ESC", 2010).
See kunagine hobusevideo on üldse üks bossimaid taieseid eesti kunstis.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Flo_Kasearu&oldid=110070"