Hallsilm tahtis uskuda, et täiskasvanuikka jõudes jääb rumalus jäädavalt maha. Ta ei teadnud, et lapsepõlvest võtab igaüks midagi kaasa. Kes rõõmsa meelelaadi ja otsekohesuse, kes aga midagi niisugust, mille üle saab edaspidi ühtelugu häbi tunda. Mõnel jääb argus liivaterade näol põlveketradesse ja eluaeg lähevad jalad hirmu puhul nõrgaks. Teine astub heade lootustega lapsepõlvemaalt välja ega pane esiotsa tähelegi, et valede sõlm on endist viisi keele sees — kuidagi ei saa tõtt rääkida.
