Twitteri-ajastul muutub mõtlemisvõime millekski elitaarseks. Kogu saladus, miks eesti rahvas ja rahvuslik mõte, eneseuhkus ja identiteet püsis läbi nõukogude aja, seisneb paljuski selles, et inimesed oskasid lugeda ja mõtelda. See oli laialdaselt levinud oskus. Ma küll ei arva, et vabas ühiskonnas on selle oskuse kadumine väga süütu nähtus, et saabki nii läbi, et pole vaja keerulisest tekstist aru saada, küll on keegi, kes mõtleb, loeb, aru saab. Väikese rahva puhul on vahemaa tipu ja põhja vahel nii lühike, et iga inimene kolmnurga põhjas peab olema samal tasemel kui suure rahva tipus olijad.
Marju Lauristin, "Punane ja sinine: peatükke kirjutamata elulooraamatust". Eesti Ajalehed, 2010, lk 111
