Vikitsitaadid

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2021/mai

< Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid | 2021
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

2

  • Väga olulist rolli inimeste looduskaemuse teisenemisel etendas urbaniseerumine. Linlase eluruum oli täidetud kivi ja metalliga. Inimese, maa, loomade ja taimede orgaanilise ühenduse asemele oli tekkimas uus tehislik sümbioos. Linlasele tundus loodus elutu ja passiivse mateeriana. Tooraine varumine muutus elusloodusest tükikeste väljarebimiseks, metsade laastamiseks, jõgede reostamiseks, maardlate tühjaksammutamiseks. Kõrvuti elukondlikuga teisenes ka tunnetuslik suhe loodusesse. Kapitalistlik ühiskond seadis ideaaliks pragmaatilise looduseuurimise. "Teada selleks, et valitseda loodusjõudude üle ja allutada neid inimese tahtele ja huvidele — selline oli ajastu loosung."
    • Aili Aarelaid, "Rahva mälumustrid. Kultuuriteoreetilisi etüüde". Tallinn: Olion, 1990, lk 40

3

  • Olen avastanud, et alati on palju kergem panna inimesi nutma või ahhetama kui mõtlema.
    • Golda Meir, "Minu elu", tlk Hillar Tali, 2002, lk 182

4

Näe, metsik kaos ja kallasteta mered
said selguse ja kuju minu käest.
Ja varjud, mida püüda katsusin,
kui ise varju all ma rändasin,
mu sõna jõust on saanud liha, vere.
Mu õnne kuulutagu igiajad,
mul, kerjusel, nüüd aardeid küllaga,
ma teadmisele lahti murdsin rajad.
Nüüd kurbus pisarate koormaga
las elu ürgses rõõmus uppuda.

5

  • Kultuuriliselt on fašism reaktsiooniline ja repressiivne, nagu on ikka ja jälle valuliselt avastanud kirjanikud, kes ei tahtnud poliitikaga mingit tegemist teha.
    • Sylvia Pankhurst, kirjas George Bernard Shaw'le 5. detsembrist 1932, Itaalia fašismi kohta; cit. via: Richard Pankhurst, eessõna, rmt: Mary Davis, "Sylvia Pankhurst: A Life in Radical Politics", London: Pluto Press, 1999, lk ix-x

6

  • Välitöö on oma ühelt poolt üksildases, teisalt pealetükkivas ning mingil määral antropoloogi külaelu huviobjektiks muutvas olemuses kaunis kurnav. Iseenese muutumine uurimisvahendiks on nii füüsiline kui ka vaimne katsumus.
    • Aet Annist, "Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Arenguantropoloogiline uurimus", Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, lk 63

7

  • Otsi, sobra ringi, ja kui sa suudad, püüa eristada nais- ja meessugu looduse haldusjuhtimises. Sa näed, et nad on igal pool segunenud, et nad käivad käsikäes, moodustades harmoonilise kooskõla selles igaveses ning elavas looduse meistriteoses. Üksnes inimene (mees) on teinud endale halva erandi! (lk 103)
    • Olympe de Gouges, "Naiste õigused". Tlk Tiina Veikat, Ariadne Lõng 1/2, 2016, lk 102-105

8

  • Meie selja taga seisab peaaegu kaks sajandit brändistamise ajalugu, mis on suutnud lõpuks luua omamoodi globaalse popkultuuri morsekoodi. Kuid siin on üks konks: kui ka kood on meile kõigile pähe kulunud, ei ole meil tegelikult lubatud seda kasutada. Brändi lahjendamise eest kaitsmise ettekäändel jõuavad artistid ja aktivistid, kes püüavad võtta brände suhte võrdse "partnerina", järjepidevalt kohtupinki süüdistusega kaubamärgi või autoriõiguse rikkumise, laimu või "brändi halvustamise" eest - kõik süüdistused, mille abil on hõlpus sulgeda bränd õhukindlasse ümbrisse, mis lubab küll meid brändistada, meie ise ei või aga brändi näpuotsagagi puutuda.
    • Naomi Klein, "No logo". Tlk Marek Laane. Tänapäev 2003, lk 171

9

  • Kui kitsarinnalises, kadaklikus Tartus äratas võõrastust naisajakirjaniku igapäevasusest kõrvale põikav tegevusala, siis seda enam veel tema boheemlaslik töölaad. Nagu mitmed suured kirjanikud, nii on ka Koidula oma tavaga — anduda täiesti loomingulisele palangule ja vältida kõike välist — kirjutamishoos hüpanud hommikumantlisse või töökitlisse, tulnud korraks alla kohvilauda ja kadunud siis jälle oma ärklituppa. Nii oli nähtud teda just ta lavatükkide sünniaastail. Kaaskodanikke, ka näidendi osaliste comme-il-faut-tunnet šokeeris ja riivas, et Kirjaneitsit võis kella 10 paiku veel hommikumantlis leida.
    • Aino Undla-Põldmäe, "Koidula viimased Tartu-aastad (1871 — 1873)", rmt: "Koidulauliku valgel. Uurimusi ja artikleid". Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 171

10

  • Praegu on moes, et kogu aeg peab midagi uut tegema. Elu on nii lühikene, et kui tahad üks päev ühte ja teine päev teist ja kolmas päev kolmandat, siis sa pihustad selle ära ja järele ei jää midagi. Aga kui sa kogu aeg panustad, sa oled selle ühe asja valinud, seal on sinu armastus, siis sa püüad kogu aeg seda asja täiustada, rikastada, edasi viia. Põhjalikkus on oluline, mitte rabelemine.
    • Anu Raud, intervjuu Helen Kästikule ja Ave Matsinile. Studia Vernacula nr 9, november 2018

11

  • Miks alati ainult mina pean peolt kell pool üksteist tulema hakkama? Korra proovisin mitte tulla. Tantsisin rahumeeli edasi, kuigi hinges kripeldas teadmine, et ema ootab kodus ja jumal ise teab, mis ta võib ette võtta, kui ma kord sinna jõuan. Otsustasin siiski see üks kord olla just nii kaua, kui ise tahan. Ma pole ju enam mingi algklassipäga, kes koolipeolt kell üheksa ära saadetakse.
No ja mis siis sai. Kümme minutit üksteist läbi keerati puldist musa vaikseks. Kõik vaatasid sinnapoole, et mis värk on. Minu ema oli. DJ andis mikri tema kätte ja see hull ütles:
"Ann Kees, diplomaatilised piirid on ületatud. Otsekohe välja auto juurde, muidu läheb asi tõsiseks."
  • Aidi Vallik, "Kuidas elad, Ann?" Tänapäev, 2001, lk 11

12

  • Naisi kujutades ütleb Tammsaare sageli oma suurimad tõed. Ja naisi kujutab ta väga meelsasti — meelsamini kui ehk ükski teine meie meeskirjanikest. Vist sellepärast, et ta naises näeb kaugelt rohkem kui enamik meie — ja muudegi maade — meeskirjanikke; ta näeb naise sisima olemuse varjatumat ja salajasemat külge, näeb seda ürgnaiselikku, seda puhtnaiselikku, mis küll sageli pole kuigi meeldiv ei naiste endi ega meestegi meelest, kuid mis ometi on ülimal määral iseloomustav naise kui naise kohta.
    • Marta Sillaots, "Iginaiselikust A. H. Tammsaare käsitluses", rmt: "Kirg ja kavalus", 2012, lk 206

13

  • Teenijanna Alice oli olnud väga üleolev. Mul oli kombeks näpata salaja oma aluspesu ja öösärke kapisahtlist ja parandada neid pigemini ise kui paluda teda. Kord nägin ma, kuidas ta seisis, minu särk käsivarrel, ja uuris selle materjali ning väikest äärepitsi. Ma ei unusta kunagi tema näoilmet. Ta paistis olevat peaaegu vapustatud, nagu oleks tema uhkus saanud kõva hoobi. Enne seda ei olnud ma kunagi aluspesule mõtelnud. Kuni mu pesuesemed olid puhtad ja terved, ei pööranud ma materjalile ja pitsile mingit tähelepanu. Loetud raamatutes oli noorikutel muidugi veimevakk ja tosinate viisi pesukomplekte korraga, kuid mina ei olnud ennast sellega vaevanud. Alice’i nägu andis mulle õppetunni. Ma kirjutasin kähku ühele Londoni ärile kirja ja palusin saata mulle aluspesukataloogi.
  • Daphne du Maurier, "Rebecca". Tlk Virve Krimm. Varrak 1993, lk 131

14

Minu arvates peaks olema nii, et kui laps lükkab kogemata piimaklaasi ümber või joonistab issi tähtsatele paberitele printsesse, peab issi ütlema: "Oi-oi! See on küll paha lugu!"
Kui laps läheb vanaemale külla nagu eelmiselgi nädalal, peab vanaema ütlema: "Sa oled ju sama pikk nagu varemgi! Ma ei usu, et sa oled millimeetritki kasvanud, aga mõõdame siiski."
Ja emme peab oma lapse soengut kiitma ja ütlema:
"Sulle sobivad just täpselt sellised juuksed!"
Niimoodi oleks laste elu palju lihtsam. Ja suurte inimeste oma ka.

15

  • Karjamentaliteedil on rahvusvahelistes suhetes suur jõud. Juhid kõikjal maailmas jälgivad teisi, õpivad neilt ja jäljendavad üksteist. Nad näevad, kuhu nende ametikaaslased tüürivad, millega toime tulevad ning kuidas nad oma võimu süvendavad ja põlistavad. Nad astuvad üksteise jälgedes samamoodi, nagu Hitler jäljendas Mussolinit, ning tänapäeval trambib see kari fašismi poole.

16

17

  • Abikaasa on kahtlemata minu töö pärast ka kõige rohkem kannatanud. Aga ju meid on õnnistatud selle armastusega! Ainult üks kord oli ta minu töö pärast pahane. Tavaliselt oli nii, et süüa tegin ma siis, kui vabanesin, see oli õhtul kell kaheksa. Seekord, oli parasjagu laupäev, läks proov hilja õhtuni. Lubasin talle, et homme teen sulle hernesuppi. Aga õhtul selgus, et pean pühapäeva hommikul veel ühe proovi tegema. Mees, kes muidu on hirmus heatahtlik, ütles: "Ei ole siin hernesupi lõhnagi. Hernesuppi! Meie majas saab ju ainult noodimunasuppi!"

18

  • Pooldan kindlalt mõtet, et teooriad ja toetus konkreetsetele teoreetilistele seisukohtadele on sageli isiklike kogemuste ja kalduvuste tagajärg, mis võivad jääda meie jaoks hägusaks, kui mitte nähtamatuks. Pooldan samavõrd kindlalt mõtet, et sageli mõjutavad antropolooge nende inimeste filosoofilised ja diskursiivsed vaated, kellega koos nad töötavad, ning et antropoloogilised teooriad on sageli tunnustamata protsessi - dialoogi ja vastastikuse tunnustuse tagajärg. (eessõna, lk xii)
    • Henrietta L.Moore, "Space, Text, and Gender: An Anthropological Study of the Marakwet of Kenya", New York, London: The Guilford Press, 1996 (esmatrükk 1984)

19

  • Kui nägime mõnda saksa prouat või preilit vastu tulevat, kõnelesime omavahel valjusti eesti keelt, et vastutulija kuuleks ja aru saaks, mis keel see on. Kui mitu korda nägime imestust vastutulijate nägudel, mitmed pöördusid ümber, et neid imelikke isikuid veel kord silmitseda. Paaril korral kuulsin sõna "Jungesten". Ka saksa kauplustes küsisime kaupa eesti keeles. Neiuna olin Stude kaupluses käies alati küsinud saksa keeles. Kuna linn oli väike, ostjad enam-vähem tuntud, siis vaatas müüja mulle imestades otsa, kui küsisin eesti keeles. Ta vastas saksa keeles, ma kordasin eesti keeles. Vaikides pakkis ta kauba ja ulatas mulle. Kui aga ka järgmisel korral küsisin eesti keeles, sain vastuse ka samas keeles. Mõne aja möödudes olid vist kõik linnas teadlikud, et ka eesti keel võib seista teiste keelte kõrval. Selle läbiviimiseks oli vaja julgust ja kartmatust, ega see olnud kerge noorele tütarlapsele või naisele, sest igas demonstratsioonis on ju ka oma jagu häbematust, mida noored naised pelgavad.

20

  • Elu - jah, see tähendas ju seda, et tema oli olemas ja Lucy oli olemas, ja peale selle veel nii umbes kahe ja kolme miljoni vahel elanikke Norras, nagu öeldakse - ja maakeral üldse - jah, seda oli ta igatahes teadnud siis, kui ta keskkooli lõpueksameid tegi. Võis jääda merehaigeks mõeldes, kui palju neid on saanud tolmuks tolmus, ja kui palju neid veel tuleb, et siin vähehaaval märatseda, kuni maakera elamiskõlbmatuks muutub. Kõik näevad vaeva, et hankida endale seda, mida nad tahavad, ja seda, mida nad vajavad, ja et hoida ennast eemal sellest, mida nad kogunisti vältida tahavad. Elu - see võib tähendada orgaanilist elu või inimese eluiga, nende nahatäite summat, mida see inimene on saanud. Või nende tempude summat, mida ta on hälli ja haua vahel korda saatnud. Kuid rahvakeeles kasutatakse ju seda sõna ainult teatud eufemismina - eluvõitlust pidada, see tähendab teistega või iseendaga võitlemist. Elule kätte maksta - lasta teistel tasuda nende õnnetuste või äparduste eest, mis sind ennast on tabanud.
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 148-149

21

mina võin ainult rääkida kurbuse lossist,
mille üks pool on nii valge, et igavesti nähtamatu,
ja teine pool nii pime, et igavesti nähtamatu,
tigudele, ainult tigudele võin ma rääkida sellest,
sest nemad, mu sõber, on kaunid ja sõnatud.

22

  • Tegelikult olen väga arg. Ikka taban end mõttelt, et kes ma nii väga olen, et sõna võtma pean. Aga siis saavad mingid teised tunded võitu. Sest meie ühiskonnas eeldatakse, et kui oled noor naine, siis parem, kui sa ei arvaks midagi muudel teemadel kui lastekasvatamine ja toidutegemine. Kõne, mille pidasin Postimehe arvamusliidrite lõunal, oli väga suur eneseületamine; ükski esietendus ei küüni sellele ligilähedalegi. Koll tollest kõnest on hakanud oma elu elama, kuid hoolimata mulle osaks saanud pahameelest ja solvangutest kirjutan sellele tekstile tänagi alla.

23

  • Jah, me võime rääkida sellest, et kunstniku positsioon on muutunud, et autoritaarse režiimi tingimustes on loomeinimese sõnal palju rohkem kaalu, sest kunst võimaldab rääkida sellest, millest muidu avalikus sõnas tuleks vaikida ja kui sõna on antud vabaks, siis vastutus hajub. Tekib tunne, et kui kõik võivad kõigest rääkida, siis küllap keegi seda ka teeb, mis nüüd mina hakkan. Ja ei hakkagi.

24

25

  • Kui soome kirjanik Marko Tapio lasi käiku väljendi "arktiline hüsteeria", kirjeldas ta soomlaste neurootilist ja irratsionaalset ahistust pikkadel sügisöödel ja talvistes vintsutustes, kusjuures see jätkub hirmudes ohustatud looduse ja maailma tuleviku pärast. Kirjanik soovitas, et peaksime soomlasega suheldes mõtlema sellele eripärale, ent praegusel postfreudistlikul ajajärgul toetab arktilist hüsteeriat müriaad teistest tüvedest pärit neuroose. Praegune ellujäämisstrateegiatest sõltuv aeg peaks publiku tegema vastuvõtlikuks võimalusele, et maailmas puudub turvalisus: me lihtsalt veel ei tea, mida katastroofiks nimetada ja mida mitte.

26

  • Just nimelt möödunu, see, mis on juba olnud, on meile kallis. Just sellele annab värvingu kurbus, armastus, kõik on jäänud sinna, seal oli see, mille kohta öeldakse "tunded". Nüüd on kõik teisiti, elu veereb ilma õnne ja pisarateta.

27

  • Järjest suurematel aladel Ameerika Ühendriikides ei kuuluta enam kevadet lindude saabumine ja seal, kus varahommikud olid kunagi täis lindude laulu, valitseb nüüd kummaline vaikus. Linnulaulu äkiline lakkamine, nende poolt meie maailmale antud värvi, ilu ja veetluse kustumine on toimunud kiiresti, reetlikult ja märkamatult inimestele, kelle elupaigad on veel puutumata.
    • Rachel Carson, "Hääletu kevad". Tõlkinud Ain Raitviir. Tallinn: Valgus, 1968, lk 92; algupärand 1962

28

  • [Renée:] Teerituaal, see samade liigutuste ja samasuguse maitsmise täpne kordamine, mis avab juurdepääsu lihtsatele, ehedatele ja peentele aistingutele, annab igaühele võimaluse saada vähese vaevaga maitseülikuks, sest tee on nii rikaste kui vaeste jook ning teerituaal, niisiis, erakordselt väärtuslik, sest toob meie eluabsurdi tükikese harmoonilist rahu. Jah, universum kaldub tühjuse poole, kadunud hinged nutavad taga ilu, meid ümbritseb mõttetus. Joogem siis tassike teed. Vaikus võtab maad, õuest kostab tuulekohin, sügislehed sahisevad ja lendlevad õhus, kass magab soojas valguses. Ja igas sõõmus õilistub aeg.

29

Oh mu kodumaa, vaene ja võrratult ilus!
Kuninganna koduta, kuningas kroonita seal.
Seitse päeva vaid aastas sa rõõmuilus,
nälg ja valu on vahepeal.

Kuid küünlapaar laual on seitse päeva
ja toitu täis lauad on seitse päeva
ja südamed laulavad seitse päeva
ja kõik kerjused taeva all palvetavad
ja su lastest peiud ja pruudid saavad
ja kõik kerjused üksteises kaime näevad.

30

31

  • Aleksandr Grin kirjutas enne seitsmeteistkümnenda aasta revolutsiooni: "Aga tulevik kuidagi ei püsi enam oma koha peal." Möödus sada aastat ja tulevik pole jälle oma koha peal. On saabunud pruugitud aeg.

alamlehed

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vikitsitaadid:Päeva_tsitaadid/2021/mai&oldid=47682"