Vikitsitaadid

Ave Kumpas

Eesti muusikapedagoog ja helilooja

Ave Kumpas (neiuna Ave Maior; sündinud 17. mail 1936 Harglas) on legendaarne eesti muusikapedagoog ja helilooja. Tema tuntumate õpilaste hulgas on Maarja-Liis Ilus, Hanna-Liina Võsa ja Kaido Põldma. Ta on kirjutanud üle 300 laulu.

Intervjuud muuda

  • Isa oli kirikuõpetaja ja ka ema. Seda on Eestis harva, et mõlemad abikaasad on kirikuõpetajad. Seega siis väikesest peale on mul kõik kirikupühad kaasa elatud.
  • [---] kirikuõpetajatena olid vanemad sunnitud tihti ühest kohast teise rändama. Jõhvist rändasime Rakverre, sealt edasi Otepääle. Ja kõik need olid sundrändamised. Sest Rakveres näiteks oli isa Pauluse koguduse õpetaja, aga sellest kirikust tehti spordisaal. Kuna isa oli pärit Lõuna-Eestist, siis kolisimegi viimaks Otepääle, kus isa oli kokku 25 aastat õpetaja. Mina läksin Otepääl XI klassi ja hakkasin samal ajal kirikus orelit mängima, sest ega tol ajal jõudnud keegi koguduse juures organisti või orelimängijat pidada.
  • Mind pandi fakti ette, et ma kas lõpetan XI klassi ja orelit enam ei mängi või vastupidi. Ja ega mind komsomoli ka ei võetud. Isegi kui ma oleks väga tahtnud. Aga millega oli veel probleeme? Lõpetasin keskkooli 1954. aastal. Tahtsin väga minna ülikooli bibliograafiat õppima ning tegin ära ka kõik vajalikud eksamid, kõik viitele, kuid sisse ikka ei saanud. Sest keegi parteiboss arvas, et kirikuõpetaja last ei saa siiski vastu võtta.
  • Ema oli küll leebe, aga isa oli päris karm. Ega me ikka kinos ei käinud, pidudest rääkimata. Esimene suur pidu, kui ma välja sain, oli kooli lõpupidu. Aga ma üldse ei kahetse seda. See oli tore. Tähendab, väärtushinnangud pandi paika. Sest isa meelest oli kino tühine ajaviitmine.
  • Mäletan, et kui siin Lasnamäel veel elasime, oli pere poja ühes toas ja tütre pere teises toas, ning kui siis hakkasin oma tunniks toole sättima, hakkas tütretütar, kes täna on juba 16aastane, juba varakult lalisema: Maalja-Liis tuleb, Maalja-Liis tuleb…
  • Kui mul olid omal ajal telelapsed, siis sellest ajast on mul küll teada, et nad ei teinud mitte ainult vähem pättust, vaid et nad ei teinud mingit pättust. Nad kõik on oma koha elus leidnud. Ja muusikutena on paljud ennast teostanud. Ma ei tea ühtegi pättust teinud last. Emadelt on tagaside, et kõik õpivad koolis hästi ja on esimeses klassis nii tähelepanelikud.
  • 65aastaselt kaitsesin ma magistrikraadi, nii et õpingud mahtusid sellese ellu veel vanast peast. Praegu õpin ma hispaania keelt, sest suvel tuleb sõita Hispaaniasse. Väga rumal on sinna minna, kui sõnagi ei oska. Nüüd täiendan ennast arvutiõppes. Muidu töötasin ma Windowsiga, aga see läks katki ja poeg tõi Maci ning nüüd olen ma hädas, sest tunnistused on vaja trükkida.
  • Näiteks Hanna-Liina saadab igaks jõuluks ja sünnipäevaks kaardi. Kui Maarja-Liis oli ETV saates "Tähelaev", siis ta ekstra palus, et ma sinna tuleksin. Nii et selles mõttes ei ole nendest keegi staar. Kogu aeg on mul oma lastega mingid sidemed. Ja kui palju on neid, kes tulevad tänaval vastu ja kallistavad. Mul on piinlik, et ma neid kõiki ära ei tunne. Aga kuidas ma saan tunda, kui ta minu juures oli väike poisike, aga nüüd on suur mehemürakas.
  • Ma tahaks näha, kas te leiate siit Eestimaalt last, kellele ma olen kurjasti öelnud. Muusikat ei saa õpetada kurja sõnaga, ainult heaga. Ükskõik kui viltu läheb.
  • Ja üks asi, mis mulle on täiesti vastuvõtmatu, need on kõikvõimalikud laulukonkursid. Sest ma näen neid pisaraid ja nuttu, ja seda jagub ju kauaks.
Lastele jäägu musitseerimis- ja laulmisrõõm. Ega tal pole ka ju rõõmus esineda, kui ta peab seal värisema. Ma olen näinud, kuidas ühel võistlusel üks laps, kes oli ilmne favoriit, aga sai teise koha, lahinal nuttis ja samamoodi ka tema õpetaja.
Muusika peab andma rõõmsad tunded ja head emotsioonid. Ainult rõõm arendab. Kui ma olen kogu aeg stressis, kuhu ma siis arenen. Jah, tehniliselt. Aga mitte sisemiselt. Ma saan veel aru, kui võistlevad laulud, aga mitte lauljad.
  • Mina olen hoidnud pöialt alati sellele, kes laulab südamest ja emotsionaalselt. Natuke määrib ka, see pole tähtis. Rõõm on tähtis.
  • Hääled lihtsalt klopitakse üles. See pole loomulik. Me ei saa ju arendada keha ma ei tea kuhu maani. Piir tuleb ette. Sama on häälega. Ja üheksa-aastane ei tohi laulda 15aastase häälega. See on kuritegu.


  • Mu ema ja isa olid mõlemad kirikuõpetajad. Isa mängis viiulit, ema klaverit. Kasvasin väga vaimses kodus, muusika sees, see on mind kahtlemata palju mõjutanud.
  • Kõik on elus juhus. Lasteaias, kus ma kolmkümmend aastat tagasi muusikakasvatajana töötasin, juhtus käima ühe teletöötaja laps. Meil oli pidu ja see oli teistmoodi kui tavaliselt. See vanem tegi mulle ettepaneku osaleda lastesaadetes. Värisesin ja läksin. 20 aastat tegin lasteaia kõrvalt teletööd.
  • Laulma võtsin lapsi ilma valikuta. Kes tahtis, see tuli. Vahel oli laps ema arvates väga musikaalne, aga... Siis tuli see oskus temas välja arendada. Tänapäeval on asi teistmoodi, telesse pääsevad konkursi alusel need, kel viisipidamine selge. Aga kui sa mittelauljast lapsest laulja teed – see on eriline rõõm.
  • Kui laps kaheksa-aastaselt ei laula, löövad emad tihti käega. Vale puha. Ükskõik millal võib laulma hakata, aga see nõuab individuaalset tööd. Kahekümnekesi koos, kui kõrval on mittelaulja, ta laulma ei hakka.
  • [Laulude sünnist:] Omal ajal oli teles saatesari, kus tutvustati elukutseid. Läksime Kalevisse, aga šokolaadilaulu polnud. Tuli teha. Oli miilitsapäev. Helistasin miilitsajaoskonda: on teil laulu? Ei ole. Tegin sõnad ja viisi, helistasin miilitsakorrapidajale ja laulsin ette. Küsisin: kas kõlbab? Kõlbab küll, aga te ei ole kirjutamise ajal õues käinud. Nüüd on meil sinise asemel juba hall munder.
Teles oli järgmine päev saade, aga laulu polnud. Otsisin läbi kõik luulekogud, leidsin Eerika Esopi luuletuse, aga seda oli vaja natuke ringi teha. Helistasin talle kell viis. Kella seitsmeks olid sõnad, kella kaheksaks viis, kella kümneks oli lastel laul selge ja järgmisel hommikul laulsid.
Nii nad sündisid. Ja enamasti ikka öösel. Vahel magasin ainult paar tundi.
  • [Beebikoolist:] Mida see lapsele annab? Ta õpib teiste lastega suhtlema. Temas areneb empaatia, sest kui keegi nutab, siis teised lohutavad. Koos vanematega mängides tunneb laps ema-isa armastust. Erinevate tegevuste kaudu arenevad peenmotoorika, koordinatsioon, rütmitunne. Laps õpib jälgima ja tegevuse sisust aru saama. See õpetab väljendusoskust ja reageerimist. Need lapsed, kes on tulnud rühma hiljem, on palju aeglasema reaktsiooniga. Nad on nagu kaanonis: teiste tegevus on ammu lõppenud, kui nemad alles alustavad ja tulevad siis jonkadi-jonkadi järele.
Vanematega on meil esimesest tunnist selline kokkulepe, et isegi siis, kui nad ei oska, laulavad kaasa. Kes sügisel ei laula, hakkab kevadeks viisi pidama. Paljud lapsed peavad viisi juba enne kaheaastaseks saamist. Kuid muusikaliste oskuste areng pole peamine: tähtis on lapse üldine arendamine.
  • Muusikas liigume kergemalt raskemale. Suurtega kuulame juba klassikalist muusikat. Laps ei tarvitse veel tervikust aru saada, aga ta nopib välja talle arusaadava – tuule vihina, kose kohina – ja tal hakkab fantaasia tööle.
Koos on üsna ühevanused lapsed, sest igas vanuses on vajadused ja oskused erinevad. Kui teha alla taset, siis laps ei arene, aga tema võimeid ei tohi ka ületada. Siis ta ei tule kaasa. Aga mis peamine, lapsel peab tunnis vabadus olema. Kui laps ei taha, ta on väsinud, ärgu tehku. Tulemus tuleb nagunii.
  • Igal pillil, igal asjal on oma eesmärk, oma otstarve. Omatehtud asjal on hing sees. Kuidas lapsed neid armastavad! Heegeldatud kaltsunukk meeldib neile hoopis teistmoodi kui poest ostetud asi. Samamoodi on naturaalpilliga. Meister paneb sellesse oma hinge, oma armastuse, ja pill kõlab teistmoodi.
  • Lapsel tuleb lasta kuulata erinevaid helisid enda ümber. Kodune helide maailm on ju nii rikas. Väiksele titale meeldivad igasugused puristamised, laksutamised, naksutamised. Kui ruttu hakkab laps neid hääli järgi tegema! Kodus ei pea üldse olema palju pille. Ema võib võtta erineva suurusega potid ja potikaaned. Kui palju erinevaid helisid! Või võtab puupulgakese ja lööb sellega seina peale, tooli peale, radiaatori peale... Nii leiab palju erinevaid kõlasid.
  • Kui lapsed on tunnis proovinud trummi mängida, siis pole kodus kohta, mille vastu nad ei prooviks lüüa. Emad ütlevad, et kõrvad on juba lukus. Las nad olla lukus! Vanemal peab kannatust olema, et lapsega koos mängida, näidata uusi võimalusi. Kui teda ei suunata, ei tule loovust. Ma olen lastega söötnud olematut oravat ja vaadanud, kuidas ta puu otsas hüppab. Kõik lapsed näevad. Aga kui viieaastane ütleb, et ei ole ju, siis on väga kurb.
  • Vahepeal elasime nii: ühes toas laululapsed, ühes poeg oma perega, ühes tütar abikaasa ja kahe lapsega. On olnud nii, et Tõnis Kõrvits teeb ühes toas uut laulu ja meie teises toas harjutame eelmist, just kirjutatut. Kodus on olnud isegi orkestriproove. Kõige rohkem on Mustamäe korteri toas olnud nelikümmend last – kõik mahtusid ära.
  • Abikaasa on kahtlemata minu töö pärast ka kõige rohkem kannatanud. Aga ju meid on õnnistatud selle armastusega! Ainult üks kord oli ta minu töö pärast pahane. Tavaliselt oli nii, et süüa tegin ma siis, kui vabanesin, see oli õhtul kell kaheksa. Seekord, oli parasjagu laupäev, läks proov hilja õhtuni. Lubasin talle, et homme teen sulle hernesuppi. Aga õhtul selgus, et pean pühapäeva hommikul veel ühe proovi tegema. Mees, kes muidu on hirmus heatahtlik, ütles: "Ei ole siin hernesupi lõhnagi. Hernesuppi! Meie majas saab ju ainult noodimunasuppi!"
Aga tänu sellele, et minul aega ei olnud, hakkas abikaasa ise süüa tegema. Ta teeb seda väga hästi ja naudinguga. Jõuluks otsib ta alati mingi erilise retsepti ja siis ei tohi keegi sinna kätt külge panna. Ainult koogid küpsetan mina.
  • Kui viimased lapsed tunnist ära lähevad ja uks kinni läheb, ei ütle ma kümme minutit mitte ühtegi sõna. Ma olen tühi. Istun ja lõdvestun. See on lõputu andmine.
  • Igal aastal mõtlen, et nüüd jätan maha, aga ma usun, et oleksin siis puruhaige. Kui oled kolmkümmend aastat harjunud, et üks asi ajab teist taga ja kui siis sellest tempost läheb midagi maha... Ja kui praegu tuleb mõni kunagine laululaps, kallistab ja ütleb: "See olen mina, need olid kõige ilusamad aastad", siis on see nii suur rõõm.
  • Seoses magistritööga õppisin ära arvuti. Ma ei olnud enne hiirtki näinud, ei olnud sõnagi inglise keelt õppinud. Praegu saan ilusti hakkama, aga igasuguseid naljakaid asju on juhtunud.
Mäletan, pidin koolis ettekande tegema. Loomulikult olin jälle terve öö üleval, eks see magistritöö ikka rohkem öösel tehtud olegi. Kell kolm pidin olema koolis ja kell kaks vajutasin midagi valesti ja mitte ühte sõna ei olnud, ainult sümbolid. Helistasin pojale: tule ruttu ja aita mind välja. Aga ma olin ikka nii ämbrisse läinud, et osa teksti oli lõpust üldse kadunud.
Läksin esinema. Magamata, käed värisevad – aga keegi ei saanud aru!


  • Laulutundides suudab imik tervelt pool tundi järjest ainiti jälgida, kui talle lauldakse ja toimuvale jäägitult pühenduda. Peaasi on see, et lapsele pakutaks pidevalt uut ja huvitavat. Kui imikule tehakse juba kahekümnendat korda "pluti-pluti", siis ei pööra ta tõesti sellele enam varsti tähelepanu.
  • [Televisiooni mõjust imikutele:] Väike inimene ei pruugi toimuvast veel tõesti aru saada, aga filmi hääletoon jõuab temani ja see mõjutab tema psühholoogilist arengut.
  • Riho Päts ja Leelo Kõlar on ainsad, kes julgesid lastepäraseid ja lihtsaid laule kirjutada. Liiga keerukaid laule õpetades ja üht lugu võistlusteks selgeks tampides võetakse lapselt laulurõõm. Hirm, et sa ei saa hakkama, võib jääda kogu eluks.
  • Me ei laula tunnis kunagi laulu kaks korda ühtmoodi, need on pidevas liikumises ja muutumises.
  • Huvitav on jälgida laste leidlikkust, kui neil ühel tunnil pille polegi. Nad saavad tunda, et elus leidub igas olukorras väljapääs.


  • Me laseme muusikatunnis beebidel teineteist katsuda, paitada, vastastikku asju jagada - sellest kõigest kasvab headusetunnetus.
  • Lapse laulma õpetamine ei tohiks olla ühegi muusika- ja mängukooli eesmärk. Laulmine on kõrvaltulemus, mis areneb mitmete muusikaliste tegevuste kaudu.


Tema kohta muuda

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Ave_Kumpas&oldid=114872"