Leelo Kõlar

Leelo Kõlar (sünninimi Imbi-Leelo Päts; 28. november 1927 – 1. jaanuar 2023) oli eesti pianist ja muusikaõpetaja, muusikakriitik ja -publitsist ning klaveriõpikute koostaja.

Intervjuud

• Konservatooriumi lõpetasid...?

Ma ei lõpetanud ju. Mind visati välja. Isa [Riho Päts] kuulutati kodanlikuks natsionalistiks, mees, Erich Kõlar, oli poliitiliselt kahtlane, onu kahtlane. Öeldi, et mul on kohutav ümbrus ja sellises keskkonnas ei saa kasvada normaalset inimest.

See oli pärast 1950. aasta märtsipleenumit, mil kõik üldlaulupeo juhid peale Ernesaksa võeti maha ja küüditati Siberisse. Läksid Alfred Karindi, Riho Päts, Tuudur Vettik.

Jah. Nad pidid kõik end tunnistama suurteks süüdlasteks ja halbadeks inimesteks ning siis viidi nad minema.

• Mind vallandati ka õpetaja kohalt tollases konservatooriumi keskastmes, millest hiljem kujunes välja G. Otsa nim Tallinna Muusikakool. Seal oli mul seitse-kaheksa õpilast. Eksmatrikuleerimine toimus vahetult enne konservatooriumi lõpetamist. Isa oli just viidud. Ema lasti ka töölt lahti. Meil kõigil keelati ära oma erialal tegutsemine. Võisin minna nn tootvale tööle. Algul olin autoremonditehases, pärast farmaatsiatehases tööline. Sel ajal muide "kõik see pere" — konservatooriumi komsomolikomitee, parteiorganisatsioon, kaasa arvatud Bruno Lukk, mind ei tervitanud. Nii et kaunis kõhe oli. Kui neid inimesi kohtasin, siis tervitasin oma lõbuks ja rõõmuks neid alati hästi kõva häälega, aga vastust sealt ei tulnud. Nad astusid minust läbi. Ju ma olin siis niisugune — "element". Abikaasa Erich Kõlar sai siiski konservatooriumi lõpetada ja oli seejärel Filharmoonia estraadiorkestri dirigent, kuni ta ühel ringreisil kinni võeti ja Kirovi oblastisse asumisele saadeti.
• Ema [Made Päts] suri mingisse mürgitusse. Kui ta haiglasse viidi, jäeti ta seal omapäi, sest 1. mai pidustuste puhul oli haiglas palju töörahva püha stahhaanovlikke joodikuid, kelle turgutamise tuhinas tavalised patsiendid ära unustati ja nii ta surigi 1. mail 1953.
• Mida Erich Kõlar Venemaal tegi? Oli ta vangilaagris?

Ei olnud. Elas ühes külas Kirovi oblastis, kust teda lahkuda ei lubatud. Läksin sinna järele. Tegelesime isetegevusega.

Ele oli kaasas?

Jah. Seal sündisid veel Kaja ja ka Paap. Seal ei olnudki muud teha kui isetegevust ja lapsi.

• Oled peaaegu kangelasema!

Kangelasemaks tituleeritakse alles viienda lapsega, mul on neid vaid neli.

• Me elasime algul ühes külas Kirovi lähedal, kus oli vaid samodejatelnost. Mängisin nende rahvalaule, isegi akordioniga, saateks.

Klaverit ei olnud?

Oli seal klubis üks väga katkine klaver ja mind võeti ka sinna ametlikult tööle, kui pianistka. Seal tekkis väga huvitav olukord muide. Täitevkomitee otsustas palgamäära ja siis hakati arutama. Võrreldi klubi riietehoidja tööd pianistka omaga. Otsustati, et kuna pianistka töö on kergem — ei pea midagi tõstma ega tassima, siis määrati riietehoidjale sada viiskümmend rubla kuus ja pianistka'le sada. See on mulle eluks ajaks meelde jäänud.

• Külas elasime kolm aastat, 1951.—1953.-ni. Pärast Stalini surma läks asi pisut lahedamaks ja meil õnnestuski saada Kirovi linna muusikakooli tööle. Erich õpetas klaveriansamblit ja koorijuhtidele dirigeerimist, mina klaverit. Tööd oli palju ja kohalikud olid väga kenad meie vastu. Kirovi muusikakoolis töötasid eestlastest veel Uno Järvela ja kadunud koorijuht Gunnar Floss.
• Taotlesin Moskvas N. Liidu Kultuuriministeeriumist luba lõpetada oma konservatooriumiõpingud, Tallinna Konservatooriumist mulle luba ei antud. Moskvast aga sain selle. Sõitsin Eestisse ja marssisin Luki uksest sisse, ta oli siis prorektor. Panin paberi Luki laua peale ja siis lubati mul eksternina lõpetada. Nii saingi 1954. aastal konservatooriumi lõpudiplomi.

Ja läksid tagasi Kirovisse?

Jah, kuhu mul minna oli.

Nii et Lukk oli ka väga kummaline mees?

Jah, oli küll. Oli väga arg. Ta kartis igasuguseid asju, eriti vastuolu võimudega. Ju siis oli, mida karta.

Edgar Arro viidi ka Nõukogude tagalasse ja oli kogu selle vene põrgu läbi käinud. Tema ütles, et nad kõik kartsid. See vägivald, mis Venemaale omane, hirmutab kõiki. Tänapäevani!

Jah, nad kõik kartsid oma naha pärast.

• Isa oli ehitanud eesti ajal kooperatiivkorteri Kreutzwaldi tänavale. Tagasi tulles oli seal NKVD mees juba sees. Nii sai isa ühe toa ühiskorterist ja meie Erikuga leidsime ulualust Neeme Järvi vanemate majas Männiku teel.
• Veendusin hiljuti, kuulates ja nähes, kuidas Neeme Järvi juhatas Artur Kapi oratooriumi "Hiiob", et ta on ikka väga hea dirigent. Teos, mis ise vaid üksikutes kohtades muusikalist mõtet kannab, hakkas tema käe all suurepäraselt kõlama. Ega Emil Gilels omal ajal ilmaasjata võtnud Beethoveni klaverikontsertide ettekannetel Järvit põhidirigendiks.

Seda küll. Ta oskab hästi otsi kokku tõmmata ja vormi kujundada. Kui mõni teine oleks sel kontserdil venitanud, võinuks selle muusika juures ära surra.

• Kuidas sa aga pärast kogu seda vägivalda vene rahvasse suhtusid?

Suhtusin väga hästi. See on vastutulelik ja sõbralik rahvas. Veendusin selles, kui me vene külas elasime. Aga ka Kirovis, kus elasime ühiskorteris. Nad on nõus sind alati aitama ja kõike sinuga jagama, selle nimel oma mugavustest loobuma. Lähed kuhugi, kus niigi palju rahvast, nemad ütlevad ikka, et tule aga, küll leiame ruumi sullegi. Aga aja mõiste tuleb seal unustada. Ja kui ikka joomiseks läheb, siis järgnevad õudsed kaklused kuni vereni välja. Ja sa pead selle õudse joomise nendega kaasa tegema — "Ahh, tõ so mnoi ne pjoš, ne uvazhaješ?!" ütlevad kohe. Pidin seal viina jooma ja nurga taga oksendamas käima. Muidu arvati, et oled pursui või fašist.

Nad ei salli, et keegi nendest parem, targem või rikkam on. See on vana vene külakogukonna mentaliteet.

See on õige, ei tohi nendest erineda. Erkal oli seal kaabu, millest piisas "fašisti" nimetuse saamiseks.

• Tagasi tulles said tööd muusikakoolis?

Seda jah, aga eks ma enne Kirovisse minekut olin ju ka muusikakoolis õpetaja. Nüüd jätkasin ja kestis see alates 1956. kuni 1992. aastani. Tallinna Muusikakoolis oli direktoriks Heino Rannap — mees, kes julges mind tööle võtta. Üldiselt olid siinsed natuke krambis "endiste" töölevõtmisega.

• Kas Eestis on muusikuid paras jagu või lihtsalt palju?

On ikka hea, et neid rohkem on, sest inimene, kes on muusikat õppinud, sellega lähemalt kokku puutunud, on vaimselt rikkam, kui ta hiljem ka hoopis muu ala valib. Muidugi pole muusiku elukutse praegu eriti tulutoov. Aga vaimne rikkus maksab ka midagi.

• Kui õppisin konservatooriumis ja ema ning isa ka veel seal töötasid, siis käis meil korduvalt kodus Svjatoslav Richter. Kord käisime temaga restoranis "Gloria" lõunatamas. Richter tahtis väga teada, mida mina sööksin, ta tahtis midagi erilist mulle tellida. Ütlesin, et lillkapsast võiga — tollal tundus see absurdina. Minu meelest ei olnud seda kusagil saada. Richter läks kööki ja oli seal väga kaua ära ning natukese aja pärast toodigi mulle see lillkapsas. Veel puutusin kokku Maria Grinbergiga. Tema juures käisin Moskvas konsultatsioonides ja kord isegi ööbisin tema pool. Grinberg oli väga südamlik inimene. Unistas salvestada kõik Beethoveni sonaadid ja neid enne surma ühes plaadikomplektis näha. Kahjuks valmis see alles pärast tema surma. Grinberg suri muide siin, Tallinna haiglas. Tal olid Tallinnaga üldse tihedad kontaktid.
• Paljud meie muusikud on läinud viimasel ajal Soome õpetama, sest meil on palgad olnud nagu rubla ajal. Samas tundub, et meie õpetuse tase mõnel alal isegi ületab Soome oma. Sina läksid ka Soome, klaveriõpetajaks. Kumb süsteem on parem?

Alguses oli tunne, et see on öö ja päev. See, mis meil tehakse ja need nõudmised ja saavutused laste osas tundusid mulle palju paremana ja asjatundlikumana. Seal oli rohkem nagu isetegevus. Aga pärast ma sain aru, et Soome on siiski suur maa. Seal on igasugust materjali. On isetegevuse harrastajaid ja nende seas ka väga andekaid ja edasipürgijaid.

• Sovetisüsteemis oli ka positiivset. Siin taheti kõigist interpreete teha.

Siin pressiti igastühest midagi välja. Ka nendest, kes polnud eriti andekad. Soomes niisugust kommet ei ole. Seal võib mõni tunnis ainult klaverit katsuda. Kodus ei tee ta midagi. Ta maksab ju selle eest!

Ja õpetaja pidi asjaga päri olema?

Just. Pärast seda, kui olin paar nädalat töötanud, tegi sealne direktor mulle selgeks, et ole rahulik, ära riidle nendega. Las lapsed käivad parem siin, kui istuvad baaris.

• Sinu viimaseid trükiväljaandeid oli "Väikesed klaveripalad lastele eesti rahvaviisidel", mis ilmus kirjastuses "Muusika" 1996. aastal.

Tuli välja ja on hirmus kallis, mistõttu nendel inimestel, kes muusikaga tegelevad, ei ole sellist raha, et osta. Seetõttu levib ta vähe. See õpik on oma ülesehituselt ka natuke isevärki ja sisult täiesti uudne. Tekitab õpetajates ilmselt mingi segaduse, sest seal ei ole traditsioonilisi lugusid, mida tahetakse näha. Kõik on võõrad, rahvamuusikal põhinevad.

Kas eesti rahvamuusika?

Valdavalt eesti, aga seal on ka väga palju muud. Ise tegin need seaded, mis oleksid käe arendamiseks sobivad. See oli kaunis raske töö, sest rahvamuusika klaverile on üsna loomuvastane.

Rahvalaul on laul.

Jah. Vokaalne, kuid ka rahvatants on meil üsna rütmivaene. Aafrika rütmide baasil sai konstrueeritud rütmiharjutusi, mis on pianistidele väga vajalikud, kuna pianistide rütmitunne on enamasti kaunis kehv.

• Eesti rahvas ja tema laul on "sünkoobivaba"?

Nojah. Aga muusikas on ikka väga palju sünkoope. Eriti kaasaegses muusikas. Olen koostanud klaveriõpikuid ja laulikuid eelkooliealistele ja neid teeks hea meelega veel, aga... kirjastus ei võta ette. Sponsoreid on vähe ja raamat tuleb liiga kallis. Neid oleks siiski vaja, sest praegune laste muusikakasvatus kipub minema liiga meelelahutuslikku liini pidi. See teeb lausa muret, sest raadiost ei tule ju midagi muud kui tümpsu!

• Tegelikult on see lastega tegelemine teil vist ikka geenides, sest sinu isa Riho Päts oli ka eelkõige koolimuusika edendaja.

Ema oli ka. Ta tegi raadios lastele muusikalisi kuuldemänge.

Tütar Kaja jätkas seda liini?

Kaja alustas sellega siis, kui tervis läks käest ära ja ta ei saanud enam lauljana lavale minna. Tal oli käe operatsioon, põdes nahavähki. Ravis end Soomes ja kvalifitseerus seal ümber laste muusikaliseks kasvatajaks. Kaja töötas Soomes mitu aastat. Tervise halvenedes tuli siia tagasi ja oli veel mitu aastat tegev — koostas laste muusikaliseks arendamiseks töövihikuid.

• On see siis aja märk, et kui muusikaga leiba ei teeni, siis tuleb suunduda mujale?

Paraku kipub see nii olema.

Haritud muusikute ja muusikast kirjutajate koha hõivavad siis isearvajad, kellelt võib korduvas paljunduses lugeda, et oratooriumi "Hiiob" 1943. aasta ettekandel viibis Konstantin Päts ja seda mäletab hästi ka Hugo Lepnurm — Päts oli sel ajal juba Venemaal vangis ja Lepnurm teisel pool rindejoont Jaroslavlis. Või hiljutisest "Postimehest" sõnumit, et "baleriinidele" anti ajapikendust Eesti kaitseväe teenistusest. Ei jää muud üle, kui küsida, miks ei saanud ajapikendust ooperiprimadonnad ja opereti subretid. Kas see pole seksuaalne ahistamine?

Oh jah!

• Leelo Kõlar, intervjuu: Märt Kraav, "Vastab Leelo Kõlar", Teater. Muusika. Kino, 12/1997 (arhiivikoopia Internet Archive'is)